Pascal Mercier “Öine rong Lissaboni”

öine-rong-lissaboni“Mundus lasi oma elust jalga.”

Nii lihtsalt see käibki.

Tegelikult aga – kes meist poleks tundnud, et pruugib meil vaid korraks – meelega või kogemata – eemale saada, kui elu, mida me oleme elanud aastaid, isegi aastakümneid, muutub täiesti tähtsusetuks vinjetiks. Ainult et tavaliselt ei pööra me sellele tähelepanu. Kui ka pöörame, siis ei lase me oma elust jalga. Erinevalt Mundusest. Ja ega see temalgi lõplikult õnnestu.

Ei oska ütelda, kas Mercier filosoofina huvitus rohkem loost, mille ta kirja pani, või paelus teda võimalus (meta)romaani vormis filosofeerida. Küllap mõlemat. Huvitav on mõlemat pidi ja mõtlemapanev on ka mõlemat pidi. Ilus tekst ka.

Ühesõnaga – vanade keelte õpetaja Mundus, mitte noor, mitte selline, kellel oleks põhjust seda teha, mitte ka selline, kellelt oleks põhjust seda oodata, laseb oma elust jalga. Ja paneb lugeja koos autoriga mõtisklema väga paljude asjade üle.

“Kui on nii, et me suudame elada vaid väikese osa sellest, mis meis on – mis juhub siis ülejäänuga?”

Sellega, mis on vaid ühe (isegi  mitte eriti kalli) rongipileti, aga mõnikord ainult jalutuskäigu kaugusel? Sellise jalutuskäigu kaugusel, mida me kunagi ette ei võta? Või rongipileti kaugusel, mida me ei osta? Kuigi oleme ehk mõelnud. Et jah…

Noh, sinnapaika see jääbki. See ülejäänud osa. Või siis ei jää.

Ja see kummaline ajatunnetus. Mitu korda saab inimene olla nii, et minevik on möödas ja tulevik pole veel alanud? See kummaline õhusoleku tunne, mis kestab kolm kuud, ühe kummalise suve, see tunne, mis saab meid vallata (paraku) ainult korra elus – pärast keskkooli. Mingil määral ehk pärast ülikooli lõpetamist ka, aga siis, enamasti, ollakse juba liiga seotud. Aga see üks suvi, see on meile antud. Teine pole enam võimalik. Sest edaspidi on alati võimalik minna tagasi. Tagasi läheb ka Mundus.

Ja siis muidugi sõnad. Et inimesi ei saa piiritleda sellega, mida nad ütlevad. See on hämmastav.

“Sageli räägivad nad lihtsalt rääkimise pärast. Võtta neid sõna-sõnalt, see on midagi, mis võib üksnes filoloogil pähe tulla, nimelt ühel klassikalisel filoloogil, kes tegeleb terve päeva muutumatute sõnadega, tekstidega, ja veel sellistega, mille juures on tuhandeid kommentaare.”

No tõesti. See on üks lõksude lõks. Kes sellesse juba kukub, see naljalt välja ei saa.

Ja see (paratamatu) hirm.

“Vanemate tahtmiste ja hirmude piirjooned tõmmatakse justkui hõõguva krihvliga väikeste hingedesse, kes on täiesti abitud ega tea midagi sellest, mis nendega toimub. Meil kulub terve elu, et leida sissepõletatud tekst ja see dešifreerida, ja iial ei või me olla kindlad, et oleme sellest aru saanud.”

Kõige ilusam tõdemus on ehk siiski järgmine:

“Mõnikord olen mõelnud, et Amadeu vaim oli eelkõige keel. /…/ Et tema hing oli tehtud sõnadest – ma ei tea, et kellelgi teisel oleks nõnda olnud.”

Gudbergur Bergsson “Luik”

bergssonluik1990ndate algus. Üheksa-aastane Islandi rannikutüdruk saadetakse suveks sisemaale talusse tööle. Tal on patukoorem lunastada, sest on korduvalt poest näppamisega vahele jäänud. Talus ootavad teda suhteliselt normaalne peremees ja perenaine ning täiesti võõras keskkond. Esimesel tööpäeval laseb peremees tal koplist ära tuua kõrvi ruuna. Mis on kõrb, mis ruun, tüdruk ei tea ja häbi tunnistada ka. Aga saab hakkama.

Peagi tuleb tallu sulane, kes pannakse tüdrukuga ühte tuppa elama. Sulane kipub tüdrukut alguses ahistama ja seksuaalselt ära kasutama, aga lõpuks suudab ennast ikka kätte võtta ja ära lõpetada. Tüdrukut kaitseb mingi lapselik süütus, mis ei lase tal sellest erilist traumat saada. Sulane osutub muidu toredaks meheks.

Siis ilmub välja peretütar, linnast kõrgharidusega. Jälle huvitav tegelane. Selgub, et on lapseootel, aga laseb varsti abordi teha.

Peategelane tüdruk on ka veidi isemoodi laps või õigemini normaalne, aga protestantlikud täiskasvanud ei mõista teda alati. Talle meeldib hirmsasti õudusfilme vaadata või kasvõi teleuudiseid vägivallapuhangutest. See on nii õudne, aga kui see mööda saab, on hea kergendustunne. Võileivavargil käis ta ka põnevuse pärast, mõelda vaid, mis juhtub, kui vahele jääb! Muidu ei ole paha tüdruk.

Ega seal mingit lugu ei olegi. Tüdruku suvi maal. Ainus paralleel, mis mulle pähe tuleb, on väike Illimar, kes käib oma väikses ilmas ringi ja avastab seda.

Võib jääda mulje, et raamat koosneb rasketest teemadest ja ehk on seda ka raske lugeda. Vastupidi. See ongi selle raamatu võlu, et lugedes tekib hea tunne, näed jälle maailma eluterve puberteedieelse lapse silme läbi. Üks päev päästad jõest hobust, teine päev käid koos pererahvaga külapeol (see oli üks naljakas üritus), kolmas päev aitad vasikal ilmale tulla. Islandi uuema aja maarahvast saab ka üsna muheda pildi. Hea raamat.

Gilda Williams “Kuidas kirjutada kaasaegsest kunstist”

williamsSuurtes lehtedes on palju toimetusi, sealhulgas kultuuritoimetus. Maakonnaleht ongi lihtsalt üks väike toimetus. Alati saab nalja, kui keegi helistab ja palub näikteks majandustoimetajaga ühendada. Vaatame üksteistele otsa, et kes siis täna majandustoimetaja on. Maakonnalehe ajakirjanik ei tea hommikul ette, kas õhtuks on ta kirjutanud laudareportaaži, majandusuudise või saadetakse ta kunstinäitusele.

Aga me ei ole üiliinimesed. Keegi ei suuda igas valdkonnas pädev olla ja kunstiloo kirjutamiseks kuluvad spetsiifilised eelteadmised kindlasti ära. Ei taha ju oma lugejale pakkuda headest näitustest triviaalseid uudisnuppe, mille saad kokku oma universaalseid ajakirjaniku töövõtteid kasutades. Kultuuriajakirjandusel pole mõtet, kui see vahendatavat mõtestada ei püüa. Olen uhke, et olen oma pika ajakirjanikukarjääri jooksul sellisele arusaamale jõudnud, aga see iseenesest ei ole mulle andnud siiski oskusi kaasaegsest kunstist kirjutamiseks.

Seepärast ma ei vaadanud isegi hinda, kui nägin Apollos kunstiülikooli kirjastuse välja antud käsiraamatut, mis lubas vastust just sellele küsimusele. Ja andiski, kuigi nagu võis karta, ei ole sirgeid teid eesmärgini, vaid ikka higi ja vaev.

Autor Gilda Williams jagab kunsti ja on olnud kunstiajakirjanik. Raamatus on palju konkreetseid kasulikke nõkse, millest osa olid vanalegi ajakirjanikule uued. Ma ei tee siia konspekti, lugege ise.

Aga õpetuse põhituum on anda oma loos vastused kolmele küsimusele: 1) mis see on, millest te kirjutate (kuidas see välja näeb, millest tehtud on või mis juhtus?).

2) mida see võiks tähendada? (kuidas selle vorm tähendust kannab?) Siin ei ole ainuõiget tõlgendust. Sinu tõlgendus on sinu tõlgendus. Näidake ka, millest te selle välja lugesite ehk ühendage punktiga üks.

3) Miks see laiemalt oluline on? Kontekst, kuhu asetub.

Paraku tõdeb autor, et hea kunstikriitika kirjutamiseks peab end siiski võimalikult hästi kaasaegse kunstiga kurssi viima. Õnneks on suur osa raamatust näited kunstiteostest ja nende kohta kirjutatud arvustustest. Need on nii huvitavad, et tekitavad tahtmise omal käel edasi minna. Sellest osast ongi kõige rohkem kasu. Kui näed, kuidas üks või teine kriitik kunstiteost vabalt ja arusaadavalt tõlgendanud on, võtab see endalgi krampi maha.

Ainus miinus oli see, et suure osa raamatust moodustasid spetsiifilised nõuanded, mis mulle korda ei lähe, nagu teadusartikli või kataloogiessee kirjutamise õpetus. Aga see on mõistetav, küllap akadeemilisema vajadusega tudeng keerab igavusega edasi ajaleheuudise peatüki.

Poul Anderson “The Queen of Air and Darkness and Other Stories”

TheQueenOfAirSuhe Poul Andersoni loominguga on mul tõusude ja mõõnadega. Mõni tema kuulsam teos, näiteks Ajapatrulli lood, on sellised kolm pluss. Etteheiteid pole, aga mingeid eriliselt positiivseid emotsioone ka mitte. “Harvest of Stars” oli nii igav, et sain peaaegu ajutrauma ja tükk aega ei tahtnud Andersoni kätte võtta. Aga on ka asju, mis on lihtsalt geniaalsed, eriti juttude seas.

Selles väiksest 1973 ilmunud jutukogus on saanud kõige rohkem mahtu ja paistab, et ka tähelepanu nimilugu, milles Anderson põimib kosmosevallutuse loo keldi mütoloogia tegelastega. Kaugel planeedil asuvas inimeste koloonias läheb emal lapsuke kaduma. Kuna võimud püüavad juhtumit ignoreerida, süüdistades ema hooletuses, palkab naine detektiivi, kes võtab tõsiselt ääremaa kolonistide vihjeid “haldjarahvale”. Ja elabki seal see seltskond, kellest briti saarte inimesed oma legendides siiani räägivad. Lugu sai nii Hugo kui ka Nebula ja muidugi on see meisterlikult kirjutatud. Haldjarahva kujutamine õnnestub Andersonil nii, et nad ei muutu banaalseks, vaid säilitavad kõhedakstegeva võõrapärasuse. Aga samas see lugu mind ei raputanud ka. Erinevalt mõnest järgmisest.

Näiteks teine lugu “Home”, milles Maa keskvalitsus on kulude kärpimise nimel otsustanud kallid teaduslikud uurimiskolooniad võõrastel planeetidel kinni panna ja nende elanikud/töötajad Maale tagasi tuua. Aga miks peaks teadlased, kes on kogu oma elu elanud võõra ja väga sümpaatse tsivilisatsiooni keskel neid uurides ja nendega sõbrunedes, koju tahtma?

“The Alien Enemy” on variatsioon samal teemal. Jälle on Maa valitsus kulukaid kolooniaid klokku lappamas, aga põhjendus on parem – üht kolooniat ründas võõras rass. Vähemalt selline on ametlik versioon.

Faun on rohelist maailmavaadet kandev looke, kus vanem põlvkond on hädas noorte keskkonnasõbraliku maailmatunnetuse mõistmisega. Kui väline atribuutika kõrvale jätta, siis see konflikt on meil juba päris ilmas käes.

Loos “In the Shadow” leiab rutiinsele uurimisretkele saadetud teadusekspeditsioon kosmosest midagi ootamatut. Küsimus on, kas põgeneda tundmatu ohu eest, teha kindlaks, millega on tegemist või kasutadagi haruldane võimalus ära, saata Maa valitsuse instruktaaž pikalt ja teadusliku uurimistöö nimel jäädagi nähtuse juurde.

Lõpulugu “Time Lag” läks mulle samuti korda. Rahulikule ja hõredalt asustatud kolooniaplaneedile maandub hiiglaslik tähelaev. Elanikud lähevad külalisi tervitama, aga laev tõmbab neile tule peale. Loo peategelane Elva satub ründajate kätte vangi ja sõjalaeva kapten viib ta armukesena koduplaneedile. Selgub, et ründajad on üks igavesti vastik sõjakas koloonia. Nad vallutavad naaberkolooniaid, sest leiavad, et neil on selleks õigus, sest nende kiirelt kasvanud kodukoloonias on elu vilets. Inimesi on liiga palju ja ressurssidest on nappus. Tuleb siis rakendada tugevama õigust naaberkolooniate kallal.

Agressorite rünnakud käivad kolme lainena, mille vahele jääb mitukümmend rahuaastat. Esimene on tehtud, teine peaks hävitama kogu rasketööstuse ja kolmas tuleb vägeva laevastikuga, et rahvas lõplikult orjastada. Eks lugeja muidugi kahtlustab, et idüllilise Vaynamo koloonia elanikud mõtlevad midagi enese kaitseks välja, aga kuidas see võiks õnnestuda, ma küll ära ei osanud arvata.

Chertkoi nimelise agressor-koloonia elanikel on muide slaavi päritolu nimed, ideaalkoloonia on aga kindlasti Soome asumaa, sest seal on Tervola, Oulu, Yuvaskyla. Anderson vastandab agressiivset, edukultusega, raiskavat ja ainult kasvule orienteeritud ühiskonda mõistlikult jätkusuutlikule. Kui Chertkoi ohvitser peab Vaynamo hõredat asustust nõrkuseks ja veaks, selgitab Elva, et see on olnud teadlik valik.

Säärane roheline keskkonnaga kohanemise filosoofia ühendab enam-vähem kõik selle kogumiku jutud. Teine läbiv teema on teaduse ja uute teadmiste väärtus. Anderson hoiatab, et kui poliitikute jaoks muutuvad kosmoseretked ja kolooniad võõrastel planeetidel rahaliselt liiga kallisteks, ei kõhelda kaua ja neile tõmmatakse kriips peale. Praegu on mõlemad teemad valusamalt päevakorras kui 1972. aastal.

Vahur Afanasjev “Serafima ja Bogdan”

serafima2017. aastat nimetati kusagil ajakirjanduses romaani aastaks. Üldiselt ei ole ma sellega nõus – näiteks Urmas Vadi “Neverland” ja Rein Raua “Kell ja haamer” jäid siiski enam-vähem katseteks, mis ajasid lati maha. Aga kõige rohkem laineid löönud Vahur Afanasjevi “Serafima ja Bogdanile” pean kiitust jagama küll.

Lugu algab 1944. aastal. Peipsi-äärsesse vene vanausuliste külla satub Raimond Uusküla. Eesti miilitsale jääb silma külavanem Arhipi tütar Serafima ja ta otsustab, saagu mis saab, tüdruk enda omaks teha. Serafima saab aru, et sellisele kutile ära ei öelda. Aga ka tema on kange juurikas ja magab enne pulmi oma küla kuti Haritoniga. Raimond laseb NKVDl Arhipi ja tema pojad tappa. Ainult kõige noorem, Serafima veidi veider kaksikvend Bogdan jääb ellu. Bodgan põgeneb Tartus vanglast ja peidab end Emajõe-äärses soos, kus nuumab oma harimata, aga teadmisjanulist aju esoteerikaga ja saab hiljem kuulsaks teadjameheks. Ja temas hõõgub kättemaksutuli.

Ka naine haub kättemaksu edasi, isegi kui Stalin on ammu surnud ja Serafima ja Raimondi peres kasvab kolm poega ning majanduslikult on kõik hästi. Kättemaks tuleb totaalsel, kõikehaaraval ja vääramatul moel umbes samal ajal kui Nõukogude impeeriumi aeg hakkab otsa saama.

See lugu on oma paksu vere, kire ja kättemaksuga lausa ladina-ameerikalik, millist leida meie nõukogude aja kannatustest jutustavas kirjanduses on muidugi kosutav.

Peategelaste vihast, verest ja kättemaksust kantud loost rohkem läks mulle hinge aga Peipsi vene vanausuliste küla lugu, mis jooksis aeglasemalt ja rahulikumalt. Kõik see kirev seltskond ja nende samm-sammult teisenemine Nõukogude võimu või lihtsalt muutuva maailma mõjul. Vähemalt 1980ndate osa oli universaalne selles mõttes, et oleks võinud ükskõik millisesse Eesti külasse ümber kanda. Mäletan selliseid tüüpe oma lapsepõlvest.

Veider selles raamatus oli noore mäsleva kirjamehe stiil. See polnud lihtsalt Mats Traat, vaid Mihhail Šolohhov. Mitte paroodia, vaid kolhoosielu kujutava sotsrealistliku romaani pastišš. Ehtsas kohalolekutunnet loovas olevikuvormis edasi antud, mida ajakirjanikud kasutavad reportaažides.

Kokkuvõttes on “Serafima ja Bogdan” muljetavaldav. Nii suur ja võimas, et sa ei julge tema veidrusi vigadeks pidada, vaid ikka omapäraks.

Eeva Park “Minu kuninglikud kaelkirjakud”

eeva parkEt siis sari “Kirjanikud omavahel” – ilusad raamatud. Isegi väga ilusad kätte võtta ja silmale vaadata. Aga natuke nagu kerglased ka. Natuke kaubastatud. Et siis selline formaat.

Aga see selleks.

Kui mõelda, siis neid on ikka vaja. Seda põhjust sulg haarata. Sest muidu jääks need lood ehk üles kirjutamata. Või vähemalt mõned jääks. Sellest oleks kahju.

“Minu kuninglikud kaelkirjakud” on natuke nagu Chevalier “Kirkas kumas” – William Blake, Debora Vaarandi või Friedebrt Tuglas, mis vahet seal on. Mia Bernerist rääkimata.

Lõppude lõpuks on kõige tähtsamad ju pisiasjad. Suurtest me teame nii või teisiti nagunii, neid saab üles tähendada igaüks. Pisiasju aga teavad vaid need, kellel on olnud õnne sattuda lähedusse, kes toda kirgast kumagi on ehk tajunud alles tagantjärele.

Eks see ole enamasti kurb, kui see on aus, sest kuninglikud kaelkirjakud ongi kurvad, see on neil loomuses.

“Teist nii kõledat matust, kui mu isa oma, ma ei mäletagi,” alustab Park, et lõpetada “Minu kuninglikud kaelkirjakud” lausega: „Nüüd olin ta otsimisega juba lootusetult hiljaks jäänud, sest kuigi me olime Lillehammeris veel mitu päeva, ei kohanudki ma enam Mia Berneri leegitsevat kuju.”

Eks kirjutajale jää tühjad pihud, sest ta on tuult püüdnud, aga ainult peaaegu tühjad. Midagi on ta ikka kinni püüdnud ka. Täpselt nii vähe või palju, kui see on üldse võimalik.

 

David G. Hartwell “Year’s Best SF”

YearsBestSF1(paperback)Aastatuhande alguses läks mul inglise keeles lugemine üsna vaevaliselt, aga himu ulmet lugeda oli suur ja nii ma neid võõrkeelseid ulmekaid vaevaliselt läbi närisin. Üks neist oli 1996. aastal ilmunud toimetaja David G. Hartwelli “Year’s Best SF” ja erinevalt mitmest teisest oli osa selle lugudest mul siiani meeles. Hiljem läks see kogumik kaduma, ju laenasin kellelegi. Jäi nostalgia. Kui nüüd nägin, et Amazon müüb selle kogumiku e-raamatu versiooni umbes ühe euroga, ei kõhelnud ma küll hetkekski. Muide, see sooduspakkumine oli jõus veel paar päeva tagasi,

Kõigist lugudest ma esimesel lugemisel ilmselt päris hästi aru ei saanud, aga kustumatu mulje jätsid James Patrick Kelly “Think like a Dinosaur” ja Robert Silverbergi “Hot Times in Magma City”, natuke vähemal määral ka Gene Wolfe’i “The Ziggurat”. Ülelugemise järgselt peab tõdema, et need olidki selle kogumiku kõige paremad lood.

Kogumiku avalugu on Kelly oma ja see on vist selle mehe omadest siiani kuulsaim. Lugu võitis ka 1995. aastal parima jutu Hugo. Inimesed on läbikäimises intelligentse reptiilse rassiga, kes aga kahtleb, kas meie, inimesed oleme ikka piisavalt tsiviliseeritud. Äkki me oleme liiga emotsionaalsed, liiga pehmod ja ei mõista piisavalt väärtustada tasakaalu printsiipi.

Planeetidevaheline liikumine käib läbi reptiilide siirdamisseadme, mis loob saadetavast olendist sihtpunkti täpse koopia. Maha jääb originaal, millel ei lasta üles tõustagi, vaid likvideeritakse kohe, kui on teada, et koopia on tervena sihtpunktis. Seegi on juba küllalt reptiililik lahendus, aga inimestel pole ka paremat asemele pakkuda. Aga mida teha, kui koopiat kohe ei likvideerita? See lugu mõjus ka üle lugedes nagu kopsikutäis külma vett.

Silverbergi lugu polegi nagu Silverbergi lugu. Los Angeles on lähitulevikus muutunud seismiliselt eriti aktiivseks ja pea iga päev purskab kusagilt maa seest laavat välja. Ega inimesed seepärast linnast lahkunud ole. Laava ja tulekahjudega võitlemiseks on kõik seadusega pahuksisse läinud kodanikud suunatud mitte vanglasse, vaid ühiskondlikult kasulikule tööle tuletõrjujaiks. Lugu kirjeldab üht tüüpilist  päästjate tööpäeva täis hirmu ja kangelastegusid. Kõlab totakalt, aga töötab hästi. Pärast lugemist mõtlesin, et sellest võiks arvutimäng olla, sest kuidagi see võidujooks tulega haaras kaasa.

Gene Wolfe’i lühiromaani “Ziggurat” esmalugemisest on mul meeles jahe ja õõvastav atmosfäär. Osa loost jäi siis segaseks. Tegelikult oli see selge ja hea (õudus?)ulmepõnevik. Peategelasel, üksikul mägionni tõmbunud mehel on pooleli lahutus. Nüüd on peatne eksabikaasa talle viimast korda koos lastega külla tulemas, et lahutuseasjad ära vormistada. Ainult et väljas hakkab möllama hirmus lumetorm ja ei naine ega lapsed saa mägionnist minema. Paistab ka, et mingid püssiga hullud on onni ümbruses tegutsemas. On pinget ja verd, seiklust ja lõppude lõpuks ulmet.

Neljas jutt, mis jäi mul nüüd ülelugemisel meelde, oli Ursula Le Guini “Coming of Age in Karhide”, mis toimub Gethenil, samal planeedil, kus “Pimeduse pahem käsi”. Lugu räägib, kuidas noored kohalikud suguküpseks saavad ja nende esimestest seksuaalkogemustest. “Pimeduse pahemast käest” on teada, et Gethenil käib see värk hoopis teistmoodi, sest selle elanikud saavad sugu vahetada ja seksuaalse aktiivsuse aeg on neil kindlalt piiritletud. Kirjutada väljamõeldud rassi seksuaalelust nii, et see mõjub usutavalt ja isegi romantiliselt ei saa lihtne olla, aga Le Guin saab sellega hakkama.

18 aastat kogus Hartwell (2002. aastast Karthryn Crameri abil) oma antoloogiasse eelmise aasta ulmejuttude paremiku. Esimene oli siin tutvutatu, viimane “Years’s Best SF 18” (2013). Hartwell rõhutas esimese antoloogia saatesõnas, et rõhk on klassikalisel science fictionil. Vähem soga! Ma ei ole teisi Hartwelli valikuid lugenud, aga peaks, sest esimene osa oli küll hea. 14st loost neli meeldisid väga ja teised kõlbasid kah – pole tegelikult paha protsent.

Sisukord

Think Like a Dinosaur, James Patrick Kelly

Wonders of the Invisible World, Patricia A. McKillip

Hot Times in Magma City, Robert Silverberg

Gossamer, Stephen Baxter

A Worm in the Well, Gregory Benford

Downloading Midnight, William Browning Spencer

For White Hill, Joe Haldeman

In Saturn Time, William Barton

Coming of Age in Karhide, Ursula K. Le Guin

The Three Descents of Jeremy Baker, Roger Zelazny

Evolution, Nancy Kress

The Day the Aliens Came, Robert Sheckley

Microbe, Joan Slonczewski

The Ziggurat, Gene Wolfe