Elizabeth Gilbert “Söö, palveta, armasta”

soopalvetaJuba ainuüksi selle raamatu pealkiri on mus algusest peale tekitanud vastumeelsust, aga Facebooki grupis „Lugemise väljakutse“ on üks väljakutsetest lugeda tõelist naistekat ja nii ma selle ette võtsin. Pärast lugemist tunnistan, et selles teoses olid omad helged hetked.

Raamat on varjamatult autobiograafiline ja žanrilt ehk kõige rohkem reisiraamat. Peategelane, neljakümnendates New Yorgi naisajakirjanik, ei suuda taluda mõtet, et peab lapse saama ja korralikuks pereinimeseks hakkama. Talle tundub, et kõik õiged rännakud ja seiklused on veel läbi tegemata ja pärast hingelist kriisi otsustab ta oma abikaasa maha jätta. Lahutus ei laabu, järgmist kutti ta küll armastab, aga sellega kooselu käib ka üle kivide ja kändude, nii et ei õnnestu naisel ennast kuidagi emotsionaalsest puntrast välja harutada. Ta arvab, et lahendus võiks olla aastapikkuses kolmeosalises rännakus, mille esimene osa Itaalias oleks mõnulemine, teine osa Indias mingi guru laagris vaimne puhastumine ja kolmas osa Bali saarel Indoneesias ühe vana nõid-ravitseja juures, kus võiks – kui kõik hästi läheb – õppida vaimlise sügavuse ja hedonismi ühendamist ja tasakaalustamist. Pole vist eriti spoilerdamine, kui paljastan, et kolmandas peatuskohas leiab ta endale ka uue armuõnne.

Mis mind ilgelt närvi ajas, oli peategelane ise. Ma saan aru, et ei pea elama nii nagu minusugune rahulik introvert ja inimesed ongi erinevad, aga no ma ei tea. Esiteks ei ole ilus abikaasat maha jätta oma suure õnne tagaajamise nimel. Abielu on vabatahtlik leping. Lubadusi ei ole ilus murda. Murrab abikaasa südame ja pärast imestab, et see ei tee lahutust kergeks, kuigi naine lubab talle maja ja raha. Ja siis hädaldab Indias, et tal on ikka veel süümekad, mis ei lase tal õnnelik olla. Ju siis on, mille pärast süüd tunda.

Ja see ekstraverdi pealiskaudsus. Sisemise tasakaalu ja rahu leidmiseks on vaja väliseid riitusi läbi teha, eks ole. Lennukiga võimalikult kaugele, sest logeleda ja jäätist õgida tuleb ikka Roomas ja mediteerida Indias.

Õnneks on autor täitsa kobe kirjanik ja hea ajakirjanik, kes oskab end kõrvalt vaadata. Valus oli lugeda eelkõige algust ja Itaalia osa, mis oli hirmus lääge tänu kõigile neile klišeedele, mida Itaalia külgetõmbetrikkideks on peetud. Hurmavad õlitatud soengutega mehed, vastupandamatu kõlaga itaalia keel, Vahemere köök. Loed ja tuleb ligane tunne, nagu vaataks mõnda Maire Aunaste saadet.

Kuna esoteerika ja spirituaalsus on mulle võõras, kartsin ka teist osa, kus peategelane Indias teed millegi kõrgema poole otsib, aga see oli täitsa talutav. Rahutu sahmerdise vaevused, kui ta peab iga hommik mediteerimise ajal tund aega liikumatult paigal istuma, olid õigel määral eneseiroonilised. Selle osa kõrvalepõiked ja eneseanalüüsid olid huvitavamad.

Kolmas osa Bali saarel oli lihtsalt korralik reportaaž, kus ta hoidis kenasti tasakaalus kohaliku eluolu tutvustamist, armulugu sealt leitud Brasiilia vanamehega ja vestlusi kohaliku nõiaga.

Soovitama ma seda ei hakka, sest need, kellele võiks soovitada, on seda niigi lugenud ja teistele ei taha soovitada.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s