Jeff VanderMeer “Võim. Leppimine”

voimleppimineJeff VanderMeeri ulmetriloogia “Lõunaringkond” teise ja kolmanda osa, mis on eesti keeles ühes köites koos, võtsin lugeda vastumeelselt, aga tahtsin Stalkeri hääletuseks kõik möödunud aastal eesti keeles ilmunud tõsisemad ulmekad läbi lugeda. Esimest osa olin lugenud paar aastat tagasi. Nüüd vaatasin, et olen seda Goodreadsis hinnanud kõrgelt, aga mäletan vähe. Oli mingi piiratud salapärasest tulnukavärgist nakatunud piirkond, kuhu saadeti luurele rühm. Mingi majakas, mingi maa-alune labürint, rühmaliikmetega muudkui juhtus jubedaid asju ja lõpus polnud vist kedagi eriti tagasi minemas. Kindlasti ei olnud see ladus lugemine, vaid üsna “kirjanduslikult kõrgetasemeline” tekst, mis samas oli põnev ja huvitav. Aga pärast esimese läbilugemist ei tekkinud mul mingit isu järgesid otsida.

Enne teise ja kolmanda lugemist viskasin kiirpilgu ka BAASi ja Goodreadsi arvustustele ja need kinnitasid mu hirme. Esimene olla veel olnud enamvähem, aga teine olevat üks raskestiloetav ja süvenemist nõudev tekst, mille sisu pole seda pingutust päris väärt. Lõunaringkonna salajasse sõjaväe-teadus-misiganesbaasi, mis salapärase ala uurimisega tegeleb, saadetakse uus ülemus, kes hakkab varemtoimunut enda jaoks selgeks tegema. Mõistatuslikule alale ei minda, saladused ei lahene, enamus tegevust käib baasi kabinettides ja koridorides. Ja raamat on paksem kui esimene, mis oli meeldivalt õhuke.

Kui teisel osal on veel oma toetajaskond, siis üsna üksmeelselt peetakse kolmandat, “Leppimist”, parajaks sonimiseks, milles on läbisegi ajad, tegelased ja isegi tegevuspaiga peale ei saa kindel olla. Ei selleski, kas toimuv ka päriselt juhtub või on mõne ärapööranud tegelase ettekujutus. Selles osas saladus nagu laheneks ja vastused varasematele küsimustele, mis paljusid on sundinud nii kaugele lugema, antaks, aga vaevalt need lugejaid rahuldavad.

Sellised seisukohad siis ja pärast lugemist pean tunnistama, et jah, need on üsna täpselt. Seepärast tundub mulle endale ka imelik, mida ma nüüd ütlen: eeltoodust hoolimata mulle tegelikult meeldis lugeda mõlemat osa. Vahel on see, kuidas kirjutatakse, tähtsam kui lugu ise. Oluline oli see, kuidas keskkond ja olukorrad tegelastele mõjusid, mitte see, miks midagi juhtus või kuidas olukord laheneb.

Taolist stiili kasutades juhtub muidugi see, mis lugejaid on tigedaks ajanud ja millest Estconil rääkis kirjandusteadlane Jaak Tomberg (https://youtu.be/BQukh3nqp84). Et niiöelda heal kirjandusel on privileeg kasutada rikastavaid metafoore, aga ulme peab olema väga üks-üheselt realistlik ja selge, et oma väljamõeldud maailma lugejani viia. Ulmes ei saa kirjutada “tema maailm varises kokku” ja eeldada, et lugeja saab aru, kas tegemist on ülekantud tähendusega või varises päriselt maailm näiteks musta auku. VanderMeer paneb aga lugeja meelega just sellisesse rolli, kus kodeerimist vajavaid tekstitasandeid on terve hulk ja ikka ei saa kindel olla, et jõudsid õige lahenduseni.

Ajab närvi, aga leheküljed muudkui keerasid ennast. Selline asi on ikka mõnusam lugemine kui mõne puise keelega ulmekirjaniku lihtsa stiiliga igav lugu.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s