“Politseiniku tütart” lugedes tabasin end mitu korda mõttelt, miks ma seda loen.
Rumal küsimus muidugi. Tegelikult teadsin ma ju seda väga hästi.
Esiteks – väikeseks vahelugemiseks, sest “Öine rong Lissaboni” lihtsalt nõudis pisukest hingetõmbepausi. Teiseks – miks ma vaatan Eesti seriaale? Aga sellepärast, et nad on Eesti seriaalid, nagu on “Politseiniku tütar” Eesti kriminaalromaan.
“Tulekandja” iseenesest oli muidugi (subjektiivselt) huvitavam. Toimetuse elust “Politseiniku tütar” – paraku – suurt ei pajata. Objektiivselt – ma ei oska öelda, kas see laia lugejaskonda üldse paelukski.
Muus osas… Nojah.
On ju arusaadav, mis asja autor ajab. Samamoodi on ilmne, et tal on ka kõik eeldused seda teha, aga… Tulemus on ikka kuidagi visandlik. Juba “Tulekandja” puhul tekkis tunne, et raamat võiks olla paksem. Narratiiv on, potentsiaalselt üsna võimas Põhjamaade narratiiv, aga…
Selle asemel, et mõelda, kui hea raamatu võiks sellest kõigest saada, võiks ju seda head raamatut lugeda.
PS Aga no mis see targutamine siin loeb. Pauts on nagunii üks laenutatamaid eesti kirjanikke Tohvri kõrval. Nii et võib-olla ma laenutan ka siiski mõne veel.
Kirjakoi 