Eeva Park “Minu kuninglikud kaelkirjakud”

eeva parkEt siis sari “Kirjanikud omavahel” – ilusad raamatud. Isegi väga ilusad kätte võtta ja silmale vaadata. Aga natuke nagu kerglased ka. Natuke kaubastatud. Et siis selline formaat.

Aga see selleks.

Kui mõelda, siis neid on ikka vaja. Seda põhjust sulg haarata. Sest muidu jääks need lood ehk üles kirjutamata. Või vähemalt mõned jääks. Sellest oleks kahju.

“Minu kuninglikud kaelkirjakud” on natuke nagu Chevalier “Kirkas kumas” – William Blake, Debora Vaarandi või Friedebrt Tuglas, mis vahet seal on. Mia Bernerist rääkimata.

Lõppude lõpuks on kõige tähtsamad ju pisiasjad. Suurtest me teame nii või teisiti nagunii, neid saab üles tähendada igaüks. Pisiasju aga teavad vaid need, kellel on olnud õnne sattuda lähedusse, kes toda kirgast kumagi on ehk tajunud alles tagantjärele.

Eks see ole enamasti kurb, kui see on aus, sest kuninglikud kaelkirjakud ongi kurvad, see on neil loomuses.

“Teist nii kõledat matust, kui mu isa oma, ma ei mäletagi,” alustab Park, et lõpetada “Minu kuninglikud kaelkirjakud” lausega: „Nüüd olin ta otsimisega juba lootusetult hiljaks jäänud, sest kuigi me olime Lillehammeris veel mitu päeva, ei kohanudki ma enam Mia Berneri leegitsevat kuju.”

Eks kirjutajale jää tühjad pihud, sest ta on tuult püüdnud, aga ainult peaaegu tühjad. Midagi on ta ikka kinni püüdnud ka. Täpselt nii vähe või palju, kui see on üldse võimalik.

 

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s