Gilda Williams “Kuidas kirjutada kaasaegsest kunstist”

williamsSuurtes lehtedes on palju toimetusi, sealhulgas kultuuritoimetus. Maakonnaleht ongi lihtsalt üks väike toimetus. Alati saab nalja, kui keegi helistab ja palub näikteks majandustoimetajaga ühendada. Vaatame üksteistele otsa, et kes siis täna majandustoimetaja on. Maakonnalehe ajakirjanik ei tea hommikul ette, kas õhtuks on ta kirjutanud laudareportaaži, majandusuudise või saadetakse ta kunstinäitusele.

Aga me ei ole üiliinimesed. Keegi ei suuda igas valdkonnas pädev olla ja kunstiloo kirjutamiseks kuluvad spetsiifilised eelteadmised kindlasti ära. Ei taha ju oma lugejale pakkuda headest näitustest triviaalseid uudisnuppe, mille saad kokku oma universaalseid ajakirjaniku töövõtteid kasutades. Kultuuriajakirjandusel pole mõtet, kui see vahendatavat mõtestada ei püüa. Olen uhke, et olen oma pika ajakirjanikukarjääri jooksul sellisele arusaamale jõudnud, aga see iseenesest ei ole mulle andnud siiski oskusi kaasaegsest kunstist kirjutamiseks.

Seepärast ma ei vaadanud isegi hinda, kui nägin Apollos kunstiülikooli kirjastuse välja antud käsiraamatut, mis lubas vastust just sellele küsimusele. Ja andiski, kuigi nagu võis karta, ei ole sirgeid teid eesmärgini, vaid ikka higi ja vaev.

Autor Gilda Williams jagab kunsti ja on olnud kunstiajakirjanik. Raamatus on palju konkreetseid kasulikke nõkse, millest osa olid vanalegi ajakirjanikule uued. Ma ei tee siia konspekti, lugege ise.

Aga õpetuse põhituum on anda oma loos vastused kolmele küsimusele: 1) mis see on, millest te kirjutate (kuidas see välja näeb, millest tehtud on või mis juhtus?).

2) mida see võiks tähendada? (kuidas selle vorm tähendust kannab?) Siin ei ole ainuõiget tõlgendust. Sinu tõlgendus on sinu tõlgendus. Näidake ka, millest te selle välja lugesite ehk ühendage punktiga üks.

3) Miks see laiemalt oluline on? Kontekst, kuhu asetub.

Paraku tõdeb autor, et hea kunstikriitika kirjutamiseks peab end siiski võimalikult hästi kaasaegse kunstiga kurssi viima. Õnneks on suur osa raamatust näited kunstiteostest ja nende kohta kirjutatud arvustustest. Need on nii huvitavad, et tekitavad tahtmise omal käel edasi minna. Sellest osast ongi kõige rohkem kasu. Kui näed, kuidas üks või teine kriitik kunstiteost vabalt ja arusaadavalt tõlgendanud on, võtab see endalgi krampi maha.

Ainus miinus oli see, et suure osa raamatust moodustasid spetsiifilised nõuanded, mis mulle korda ei lähe, nagu teadusartikli või kataloogiessee kirjutamise õpetus. Aga see on mõistetav, küllap akadeemilisema vajadusega tudeng keerab igavusega edasi ajaleheuudise peatüki.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s