Gudbergur Bergsson “Luik”

1990ndate algus. Üheksa-aastane Islandi rannikutüdruk saadetakse suveks sisemaale talusse tööle. Tal on patukoorem lunastada, sest on korduvalt poest näppamisega vahele jäänud. Talus ootavad teda suhteliselt normaalne peremees ja perenaine ning täiesti võõras keskkond. Esimesel tööpäeval laseb peremees tal koplist ära tuua kõrvi ruuna. Mis on kõrb, mis ruun, tüdruk ei tea ja häbi tunnistada ka. Aga saab hakkama.

Peagi tuleb tallu sulane, kes pannakse tüdrukuga ühte tuppa elama. Sulane kipub tüdrukut alguses ahistama ja seksuaalselt ära kasutama, aga lõpuks suudab ennast ikka kätte võtta ja ära lõpetada. Tüdrukut kaitseb mingi lapselik süütus, mis ei lase tal sellest erilist traumat saada. Sulane osutub muidu toredaks meheks.

Siis ilmub välja peretütar, linnast kõrgharidusega. Jälle huvitav tegelane. Selgub, et on lapseootel, aga laseb varsti abordi teha.

Peategelane tüdruk on ka veidi isemoodi laps või õigemini normaalne, aga protestantlikud täiskasvanud ei mõista teda alati. Talle meeldib hirmsasti õudusfilme vaadata või kasvõi teleuudiseid vägivallapuhangutest. See on nii õudne, aga kui see mööda saab, on hea kergendustunne. Võileivavargil käis ta ka põnevuse pärast, mõelda vaid, mis juhtub, kui vahele jääb! Muidu ei ole paha tüdruk.

Ega seal mingit lugu ei olegi. Tüdruku suvi maal. Ainus paralleel, mis mulle pähe tuleb, on väike Illimar, kes käib oma väikses ilmas ringi ja avastab seda.

Võib jääda mulje, et raamat koosneb rasketest teemadest ja ehk on seda ka raske lugeda. Vastupidi. See ongi selle raamatu võlu, et lugedes tekib hea tunne, näed jälle maailma eluterve puberteedieelse lapse silme läbi. Üks päev päästad jõest hobust, teine päev käid koos pererahvaga külapeol (see oli üks naljakas üritus), kolmas päev aitad vasikal ilmale tulla. Islandi uuema aja maarahvast saab ka üsna muheda pildi. Hea raamat.