Brian Aldiss “Helliconia Spring”

Brian Aldiss on üks tegijamaid inglise ulmekirjanikke. Oli uuendaja ja mässaja, aga ka lihtsalt kõvade täitsa klassikaliste lühijuttude kirjutaja. Ja ta romaanid on head. Täitsa pime usk temasse tekkis mul paar aastat tagasi, kui lugesin läbi romaani “Greybeard”, mis sisukokkuvõtte järgi ei oleks tohtinud mulle mingi nipiga meeldida, aga tegelikult oli väga hea. 1980ndatel kirjutatud Helliconia triloogiat peetakse tema üheks peateoseks ja nii ma üldse ei kõhelnud, kui avastasin, et selle sissejuhatav osa sobib Facebooki “Lugemise väljakutsesse”, kuna on ilmunud mu esimesse klassi mineku aastal. Paraku osutus see väiksemat sorti pettumuseks. Ootasin Aldissi versiooni Majipoorist, aga sain “Välek vibulase”.

Helliconia on Maa-sarnane planeet, mida asustab kohalik mõistuslik rass ja inimesed. Planeedi ökosüsteemi väljamõtlemisse on Aldiss kõvasti panustanud. Suur erinevus Maast on see, et nn pikk aasta kestab oma paar tuhat meie aastat. Triloogia avaosas peavad kõik Helliconia elanikud kohanema pärast tohutupikka talve tuleva kevadega ja see on keerulisem kui võiks arvata. Esiteks keegi ei mäletagi, et mingi talvest teistsugune kliima võiks olemas olla. Teiseks aktiveerub soojaga üks üsna hirmus viirus, mis hakkab planeedi elanikke tapma.

Ei ole midagi öelda, planeet on huvitav. Aga inimesed ei ole, sest nad on mandunud pronksiaja taseme metslashõimudeks. Ja nii peab lugeja taluma kümnete ja sadade lehekülgede kaupa kirjeldusi, kuidas loomanahkades Mõhk ja Tölpa oma puuodadega loomi kütivad. Et tegemist on ulmega, saab aru sellest, et saagil on kiiskav siniroheline nahk ja kuus sarve. Ehk ka sellest, et kõvasti pingutades on võimalik oma surnud esivanematega suhelda.

Umbes 200. leheküljel hakkab lugu veidi huvitavamaks muutuma, kui peategelaste suguharu ette kerkivad valikud, kas ja kui, siis millises suunas areneda. Lõpuni jääb see ühe vähetähtsa hõimu looks, nii et suure ja põneva planeedi potentsiaal jääb ära kasutamata.

Katrin Pauts “Politseiniku tütar”

“Politseiniku tütart” lugedes tabasin end mitu korda mõttelt, miks ma seda loen.

Rumal küsimus muidugi. Tegelikult teadsin ma ju seda väga hästi.

Esiteks – väikeseks vahelugemiseks, sest “Öine rong Lissaboni” lihtsalt nõudis pisukest hingetõmbepausi. Teiseks – miks ma vaatan Eesti seriaale? Aga sellepärast, et nad on Eesti seriaalid, nagu on “Politseiniku tütar” Eesti kriminaalromaan.

“Tulekandja” iseenesest oli muidugi (subjektiivselt) huvitavam. Toimetuse elust “Politseiniku tütar” – paraku – suurt ei pajata. Objektiivselt – ma ei oska öelda, kas see laia lugejaskonda üldse paelukski.

Muus osas… Nojah.

On ju arusaadav, mis asja autor ajab. Samamoodi on ilmne, et tal on ka kõik eeldused seda teha, aga… Tulemus on ikka kuidagi visandlik. Juba “Tulekandja” puhul tekkis tunne, et raamat võiks olla paksem. Narratiiv on, potentsiaalselt üsna võimas Põhjamaade narratiiv, aga…

Selle asemel, et mõelda, kui hea raamatu võiks sellest kõigest saada, võiks ju seda head raamatut lugeda.

PS Aga no mis see targutamine siin loeb. Pauts on nagunii üks laenutatamaid eesti kirjanikke Tohvri kõrval. Nii et võib-olla ma laenutan ka siiski mõne veel.

Avi “The End of the Beginning”

Ameerika lastekirjaniku Avi raamat “The End of the Beginning” (“Alguse lõpp”) näeb välja nagu asuks ta raskusastmelt umbes üks samm vanniraamatust kõrgemal, aga tegelikult on – kuigi tõesti lihtne ja kujutan ette, et lapsele ettelugemiseks sobiv – üks nutikas ja hästikirjutatud raamat, mida on tore lugeda ka täiskasvanul.

Väike tigu Avon on terve oma elu veetnud oma kodus ja lugenud raamatuid võõrastest seiklustest. Temal pole elus ühtegi seiklust olnud ja see teeb ta kurvaks, kuni sõber salamander utsitab Avonit seiklema minema. Kaasa tuleb sipelgas Edward. Kuigi lehekülgede arvult ja rännutee pikkuselt on seiklus tagasihoidlik, on selles loos peidus enamat.

Tigu ja sipelgas avastavad maailma, muidugi mõtestades seda omal kombel, imeliku väikelapse loogikaga. Tulemuseks on  naljakad meie teadmistele vahel risti vastupidised tõlgendused, mis on samas loogilised ja terviklikud, nii et miks mitte.

Jutustamisstiililt tekkis võrdlusmoment “Väikese printsiga”. Palju on sõnamängu ja äraspidiseid mõtteterasid, mis peaks ka lugeja panema maailmale värskema pilguga vaatama.

Tegelikult on patt sellist väikest ja toredat lasteraamatut pikalt ja põhjalikult lahata. Ütlen lihtsalt, et lugu ja tegelased on mõnusalt omamoodi ja tasub lugeda küll.

Ken MacLeod “Newton’s Wake. A Space Opera”

Ei osanud šoti (?) ulmekirjanikust Ken MacLeodist enne midagi arvata, kui juhuslikult märkasin, et üks tema raamat on Barnes and Noble’i läbi aegade kõige tähtsamate kosmoseooperite nimekirjas. Seesama raamat, millest nüüd kirjutan. Ja juhuslikult vedeles see mul ka endal kõige ülemisel raamaturiiulil.

“Palju lõbusam kui üks sügav kosmosedraama olla tohiks… Lugege ja siis lugege uuesti, sest üle lugedes on see veel parem,” oli tagakaane reklaamlause SFX-ist ja seekord on see üsna tõelähedane.

“Newton’s Wake” toimub 24. sajandil maailmas, mis on tekkinud pärast USA-Ameerika sõda, milles ameeriklaste superarvuti muutus intelligentseks ja suurem osa inimkonda sai hukka. Osa inimestest jõudis koos AI-dega mingisse kõrgemaltarenenud staadiumisse ning nad lahkusid teadmata suunas, jättes maha imepäraseid artefakte. Allesjäänud inimesed on jagunenud kolmeks suuremaks fraktsiooniks – kommunistid, valgustatud rüütlid ja America Offline. Selle loo peategelane on neist kõigist sõltumatu, šoti maffiast välja kasvanud võimsa Carlysle’ide klanni liige Lucinda Carlysle.

Carlysle’ide rikkuse alus on kontroll planeedilt planeedile hüppamise väravate üle ja nad otsivad pidevalt võimalusi enda mõju ja rikkust kasvatada. Lucinda läheb oma esimesele avastusretkele kaugele Eurydice planeedile ja leiab sealt kohe tundmatud masinad. Ta paneb tahtmatult masinad käima, mis – selgub – ei ole sugugi hea. Ja ta avastab, et planeet on asustatud inimestega, keda seniste teadmiste kohaselt ei tohiks üldse olemas olla. Varsti on kõik fraktsioonid kohal ja läheb tõsiseks mölluks.

Seda oli suurem osa ajast lust lugeda. MacLeodi tegelastes on samasugust särtsu nagu Bujoldi Vorkosigani sarja omades (see on pluss), see ei ole mingi Banksi kibestunud sitakottide kamp. Ja MacLeodi maailm on seejuures hoopis põnevam ja ulmelisem. Näiteks on seal küllalt levinud oskus enda isikust koopia teha ja sellena ärgata, kui vana isik otsa saab. Sõjas tuleb seda ette, ka peategelastega. 

Kahjuks ei ole lugu eriline tervik. Vahepeal on action-stseenid ülipõnevad, siis manduvad segasteks vahepaladeks ja kohati neid lihtsalt mainitakse toimuvat, isegi kui on tegemist ülitähtsa lahiguga. Üldiselt mulle meeldib, kui ulmekas on käib tegevus millegi muu kui sõdimise ja tagaajamise ümber. Siia aga Euridice teatrilavastus minu arust ei sobitunud, kuigi kirjanik oli selle nimel kõvasti vaeva näinud.

Ma ei saa öelda, et oleksin “Newton’s Wake’ist” vaimustuses, aga MacLeodi teise raamatu “The Cassini Division” tõstsin üleliigsete raamatute kastist riiulisse tagasi.

“Newton’s Wake” kuulub “The Engines of Light” nimelisse sarja.

Jeff VanderMeer “Võim. Leppimine”

Jeff VanderMeeri ulmetriloogia “Lõunaringkond” teise ja kolmanda osa, mis on eesti keeles ühes köites koos, võtsin lugeda vastumeelselt, aga tahtsin Stalkeri hääletuseks kõik möödunud aastal eesti keeles ilmunud tõsisemad ulmekad läbi lugeda. Esimest osa olin lugenud paar aastat tagasi. Nüüd vaatasin, et olen seda Goodreadsis hinnanud kõrgelt, aga mäletan vähe. Oli mingi piiratud salapärasest tulnukavärgist nakatunud piirkond, kuhu saadeti luurele rühm. Mingi majakas, mingi maa-alune labürint, rühmaliikmetega muudkui juhtus jubedaid asju ja lõpus polnud vist kedagi eriti tagasi minemas. Kindlasti ei olnud see ladus lugemine, vaid üsna “kirjanduslikult kõrgetasemeline” tekst, mis samas oli põnev ja huvitav. Aga pärast esimese läbilugemist ei tekkinud mul mingit isu järgesid otsida.

Enne teise ja kolmanda lugemist viskasin kiirpilgu ka BAASi ja Goodreadsi arvustustele ja need kinnitasid mu hirme. Esimene olla veel olnud enamvähem, aga teine olevat üks raskestiloetav ja süvenemist nõudev tekst, mille sisu pole seda pingutust päris väärt. Lõunaringkonna salajasse sõjaväe-teadus-misiganesbaasi, mis salapärase ala uurimisega tegeleb, saadetakse uus ülemus, kes hakkab varemtoimunut enda jaoks selgeks tegema. Mõistatuslikule alale ei minda, saladused ei lahene, enamus tegevust käib baasi kabinettides ja koridorides. Ja raamat on paksem kui esimene, mis oli meeldivalt õhuke.

Kui teisel osal on veel oma toetajaskond, siis üsna üksmeelselt peetakse kolmandat, “Leppimist”, parajaks sonimiseks, milles on läbisegi ajad, tegelased ja isegi tegevuspaiga peale ei saa kindel olla. Ei selleski, kas toimuv ka päriselt juhtub või on mõne ärapööranud tegelase ettekujutus. Selles osas saladus nagu laheneks ja vastused varasematele küsimustele, mis paljusid on sundinud nii kaugele lugema, antaks, aga vaevalt need lugejaid rahuldavad.

Sellised seisukohad siis ja pärast lugemist pean tunnistama, et jah, need on üsna täpselt. Seepärast tundub mulle endale ka imelik, mida ma nüüd ütlen: eeltoodust hoolimata mulle tegelikult meeldis lugeda mõlemat osa. Vahel on see, kuidas kirjutatakse, tähtsam kui lugu ise. Oluline oli see, kuidas keskkond ja olukorrad tegelastele mõjusid, mitte see, miks midagi juhtus või kuidas olukord laheneb.

Taolist stiili kasutades juhtub muidugi see, mis lugejaid on tigedaks ajanud ja millest Estconil rääkis kirjandusteadlane Jaak Tomberg (https://youtu.be/BQukh3nqp84). Et niiöelda heal kirjandusel on privileeg kasutada rikastavaid metafoore, aga ulme peab olema väga üks-üheselt realistlik ja selge, et oma väljamõeldud maailma lugejani viia. Ulmes ei saa kirjutada “tema maailm varises kokku” ja eeldada, et lugeja saab aru, kas tegemist on ülekantud tähendusega või varises päriselt maailm näiteks musta auku. VanderMeer paneb aga lugeja meelega just sellisesse rolli, kus kodeerimist vajavaid tekstitasandeid on terve hulk ja ikka ei saa kindel olla, et jõudsid õige lahenduseni.

Ajab närvi, aga leheküljed muudkui keerasid ennast. Selline asi on ikka mõnusam lugemine kui mõne puise keelega ulmekirjaniku lihtsa stiiliga igav lugu.

Elizabeth Gilbert “Söö, palveta, armasta”

Juba ainuüksi selle raamatu pealkiri on mus algusest peale tekitanud vastumeelsust, aga Facebooki grupis „Lugemise väljakutse“ on üks väljakutsetest lugeda tõelist naistekat ja nii ma selle ette võtsin. Pärast lugemist tunnistan, et selles teoses olid omad helged hetked.

Raamat on varjamatult autobiograafiline ja žanrilt ehk kõige rohkem reisiraamat. Peategelane, neljakümnendates New Yorgi naisajakirjanik, ei suuda taluda mõtet, et peab lapse saama ja korralikuks pereinimeseks hakkama. Talle tundub, et kõik õiged rännakud ja seiklused on veel läbi tegemata ja pärast hingelist kriisi otsustab ta oma abikaasa maha jätta. Lahutus ei laabu, järgmist kutti ta küll armastab, aga sellega kooselu käib ka üle kivide ja kändude, nii et ei õnnestu naisel ennast kuidagi emotsionaalsest puntrast välja harutada. Ta arvab, et lahendus võiks olla aastapikkuses kolmeosalises rännakus, mille esimene osa Itaalias oleks mõnulemine, teine osa Indias mingi guru laagris vaimne puhastumine ja kolmas osa Bali saarel Indoneesias ühe vana nõid-ravitseja juures, kus võiks – kui kõik hästi läheb – õppida vaimlise sügavuse ja hedonismi ühendamist ja tasakaalustamist. Pole vist eriti spoilerdamine, kui paljastan, et kolmandas peatuskohas leiab ta endale ka uue armuõnne.

Mis mind ilgelt närvi ajas, oli peategelane ise. Ma saan aru, et ei pea elama nii nagu minusugune rahulik introvert ja inimesed ongi erinevad, aga no ma ei tea. Esiteks ei ole ilus abikaasat maha jätta oma suure õnne tagaajamise nimel. Abielu on vabatahtlik leping. Lubadusi ei ole ilus murda. Murrab abikaasa südame ja pärast imestab, et see ei tee lahutust kergeks, kuigi naine lubab talle maja ja raha. Ja siis hädaldab Indias, et tal on ikka veel süümekad, mis ei lase tal õnnelik olla. Ju siis on, mille pärast süüd tunda.

Ja see ekstraverdi pealiskaudsus. Sisemise tasakaalu ja rahu leidmiseks on vaja väliseid riitusi läbi teha, eks ole. Lennukiga võimalikult kaugele, sest logeleda ja jäätist õgida tuleb ikka Roomas ja mediteerida Indias.

Õnneks on autor täitsa kobe kirjanik ja hea ajakirjanik, kes oskab end kõrvalt vaadata. Valus oli lugeda eelkõige algust ja Itaalia osa, mis oli hirmus lääge tänu kõigile neile klišeedele, mida Itaalia külgetõmbetrikkideks on peetud. Hurmavad õlitatud soengutega mehed, vastupandamatu kõlaga itaalia keel, Vahemere köök. Loed ja tuleb ligane tunne, nagu vaataks mõnda Maire Aunaste saadet.

Kuna esoteerika ja spirituaalsus on mulle võõras, kartsin ka teist osa, kus peategelane Indias teed millegi kõrgema poole otsib, aga see oli täitsa talutav. Rahutu sahmerdise vaevused, kui ta peab iga hommik mediteerimise ajal tund aega liikumatult paigal istuma, olid õigel määral eneseiroonilised. Selle osa kõrvalepõiked ja eneseanalüüsid olid huvitavamad.

Kolmas osa Bali saarel oli lihtsalt korralik reportaaž, kus ta hoidis kenasti tasakaalus kohaliku eluolu tutvustamist, armulugu sealt leitud Brasiilia vanamehega ja vestlusi kohaliku nõiaga.

Soovitama ma seda ei hakka, sest need, kellele võiks soovitada, on seda niigi lugenud ja teistele ei taha soovitada.