Greg Bear “Darwin’s Radio”

darwinLugu algab nagu hea põnevik. Kusagil Alpides leiavad üks musta minevikuga arheoloog ja kaks rahaahnet kohalikku Neanderthali inimeste muumiad. Eriti huvitavaks osutub nende vastsündinud laps, kes paistab homo sapiens.

Põnevik jätkub Nõukogude Liidu järgses Gruusias, kus molekulaarbioloog Kaye Lang kutsutakse ÜROle appi ühishaua ohvrite surmaaega kindlaks määrama. Hauas on põhiliselt emad vastsündinud lastega.

Kaks näiliselt erinevat põnevuslugu jooksevad varsti kokku, nagu nende kangelasedki ja põnevusele lisandub üllatavalt arusaadav ja köitev teadusosa ja üsna normaalselt loosse põimitud inimsuhete pool. Peategelased leiavad, et nii ürgsetel laipadel kui ka hilisematel on kallal üks ja sama retroviirus. Varsti pääseb see maailma möllama ja kui emadele see suurt midagi ei tee, siis lapsed sünnivad surnult.

Paistab, et maailmal on varsti lõpp peal, Beari kangelastel on aga oma teooria, et tegemist on tegelikult evolutsioonihüppega. Et evolutsioon ei toimu mitte vähehaaval, vaid murrangulistel aegadel, kui inimesed peavad uutes tingimustes hakkamasaamiseks muutuma, jupike rämps-DNAd ehk see haigus aktiveerub ja muudab inimesi. (Tõenäoliselt ma seletasin kõike valesti. Ma ei ole kogu sellest geenivärgindusest mitte kunagi paremini aru saanud kui seda raamatut lugedes, aga see ei tähenda veel, et ma oskaks seda mälu järgi ümber jutustada.)

Ei Greg Bear ega “päristeadusel” põhinev hard science fiction ole mu lemmikud. Hard science fictionist ma tavaliselt ei saa lihtsalt aru, sest ei jätsin koolis reaalainete tunnid tavaliselt vahele. Ja sellise ulme kirjutajail kipub olema puudujääke muus, näiteks fabuleerimisoskuses või tegelaste loomises. Vahel on hard science fictioni peen füüsika nii lapsikus loos, et nutt tuleb peale. Mu viimased kokkupuuted konkreetselt Beariga on olnud vaevarikkad – “Eternity” ja Asumi järeltriloogia keskmine osa olid lihtsalt igavad ja hõredad. Ainult “Blood Music” oli üliäge. Seega läksin “Darwin’s Radiole” vastu väga madalate ootustega.

Ja üllatusin. Lugu on üks paremini balansseeritud teadusulmekaid, mille teadus oli minu jaoks väga põnev ja hariv, tegelased olid piisavalt usutavad, et neile oli võimalik kaasa elada, ja seiklusosa ei olnudki Marsi mootorratturhiirte tasemel. Lugesin need viissada lehekülge ühe jutiga läbi.

Jānis Kalninš “Rainis”

rainisEi maksa ennast sisututvustuse romaani-määratlusest eksitada lasta. Jānis Kalninši 1977. aastal ilmunud “Rainis” (e. k. 1984) ei ole Jaan Krossi stiilis ajalooromaan, vaid puhtal kujul Läti tõlkija, ühiskonnategelase ja luuletaja Jānis Pliekšānsi elulugu. Nii palju kui mina tuvastada suutsin, olid seal õiged daatumid ja sündmused, samuti pole põhjust kahelda teiste mälestustes või kirjavahetuse katkendite autentsuses. Ilmselt on ainult dialoogid autori fantaasia, aga needki on tõepärased. Suuremas osas raamatust on kirjutamisajale paratamatut ideoloogilist jama täitsa talutavalt vähe. Seepärast sobib see neile, kes armastavad lugeda kirjanike elulugusid või tahavad rohkem teada Tsaari-Vene lõpuajast meie naaberriigis. Paljukest me üldse Lätist teame.

Raamat algab Jānis Pliekšānsi, kunstnikunimi Rainis, ja Elza Rozenberga, luuletajanimi Aspazija, abieluga ning Rainise pagendusega. Mees oli 19. sajandi lõpul liiga riigivastase ajalehetoimetajana jäänud tsaarivõimu hambusse ja mõisteti asumisele. Sel hetkel oli Aspazija Läti esipoetess, Rainise looming piirdus laias laastuss “Fausti” tõlkega, omaloomingut polnud ta ridagi avaldanud.

Rainis pidi pagenduses elama viis aastat kaugel kolkas Slobodskois. Aspazija elas suure osa sellest mehe juures. Rainis võis ju viriseda ja hädaldada, aga sealsete muidu piiratud vabaduste juures kujundas ta välja loometööharjumuse, mis viis paljude heade kirjandusklassika tõlgete ilmumiseni läti keeles. Samuti hakkas ta seal regulaarselt luuletusi ja näidendeid kirjutama.

Nii oli ta viie aasta pärast Lätti naastes juba kuulsam luuletaja kui ta naine. Rainis oli kogu aeg olnud kõva sotsiaaldemokraat ja ei hoidnud oma vaateid vaka all kodumaalgi. 1905. aasta rahutustest ei osanud ta end kõrvale hoida ja pidi koos naisega peagi uuesti Lätist lahkuma, seekord põgenema Šveitsi, kuhu nad jäid Läti vabariigi väljakuulutamiseni. Castagnola elu polnud Rainisele ja Aspazijale lihtsam taluda kui Slobodskoi, seda enam, et kõikeohverdav armastus oli keskealise paari vahel samuti jahtunud. Aga Rainis muudkui lõi ja läbi raskuste teda ka avaldati ning mängiti kodumaa teatrites.

Mõlemad paguluseosad on pikad ja põhjalikud ning üsna monotoonsed. Aga ma ei saa kurta, et neid igav oleks lugeda olnud. Oma osa on ilmselt autori lendleval stiilil.

Raamatu viimane osa, mis räägib luuletaja elust pärast Lätisse naasmist, on ebaõnnestunud. Rainis jõuab tagasi Lätisse, mis on nüüd iseseisev noor riik. Talle justkui need ennast igapäevapoliitikas määrivad sotsiaaldemokraadid ei istu, aga ta lööb suures poliitikas nendega koos kaasa. Ta käib ja hädaldab, kui pettunud on ta tõusiklikus ja kõik raha või võimu vastu vahetava noore vabariigi eliidis, aga võtab vastu nii teatridirektori kui ka hiljem haridusministri koha.

Ma oletan, et see on kirjutamisaja märk. 1977. aastal ilmunud romaan peab ju kogu aeg rõhutama, kui proletariaadisõbralik see kirjanik oli ja samas võimalikult vähe kujutama Läti vabariigi elu. Mõtlen Eesti vabariigi 1990ndate aastate kauboikapitalismi ja rahva vabaks laulmises rõõmsalt kaasa löönud vaimueliidi pettumuse peale ja see kõlab ka Rainise ja 1920ndate Läti puhul usutavana. Aga päris tegelikkusele Jānis Kalnin̦ši maalitud pilt ei saa vastata, sest millegipärast ei lähe pettunud luuletaja Nõukogude Venemaale elama, vaid jääb teenima iseseisvat Läti vabariiki.

Kahjuks ma ei saa raamatust mingit terviklikumat ettekujutust Läti selleaegsest poliitilisest elust, ei Rainise tööst parlamendisaadikuna ega ministrina. Kõike saadab hädaldamine paha noore vabariigi üle, aga kirjeldus sellest jääb andmata. Üldiselt jääb mulje, et ta tegutseb vaakumis, mitte päris-maailmas.

Silvia Rannamaa “Kadri”

kadrriSee oli üks neid kooliaja kohustuslikke raamatuid, mida tüdrukud jumaldasid ja poisid kartsid. Õudne. Milleks lugeda mingi lapse raskest elust? See on ju enesepiinamine. Siis ma hiilisingi selle lugemisest mööda, nüüd aga tundsin end olevat piisavat küpse ja tugeva.

Peab ütlema, et raamat oli täpselt selline, nagu lapsena kartsin. Esimeses kolmandikus saame põhjalikult teada Kadri raskest elust. Kadri ema on surnud, isa jäi sõja ajal välismaale ja teda kasvatab suhteliselt kuri ja koreda ütlemisega vanaema. Ta elab majanduslikus kitsikuses, sest vanaema teenib kasinaid kopikaid. Isegi söögilaud on kasin. Koduks on keldrikorter, kus nad jagavad vanaemaga voodit.

Kadril ei ole sõpru. Ta ei julgegi koolikaaslasi endale külla kutsuda. Tal ei ole pinginaabrit ja ta ei kuulu ainsana pioneerirühma, seega jääb ta kõrvale klassi ühisüritustest. Tal on prillid ja imelik soeng ja paha hais küljes. Teda kiusatakse.

Ja ta ei ole isegi tubli, osav ega tark – hinded on viletsad kolmed, vanaema on ammu öelnud, et ta on igavene kobakäpp. Võib-olla jäi mingi põhjus õnnetu olla üles märkimata. Kui jah, siis küllap see ikka raamatus oli, lihtsalt mina unustasin.

Umbes kolmandiku raamatu peal saabub järjekordne madalpunkt, kus klassiõe salli varguses süüdistatud Kadri hajameelselt auto ette astub ja haiglasse satub. Ülejäänud raamat on juba lihtne lugemine, sest haiglas sõbruneb ta jalaluu murdnud kirjanikuga, kes tüdrukut sõbralikult utsitab julgem olema, koolis rohkem pingutama ja silmaoperatsioonile minema. Ja saabki vähehaaval inetust pardipojast luik ja tuhkatriinust printsi tüdruksõber.

Kõlab üle võlli, eks? Lausa kutsub hammast teritama? Aga ei. “Kadrist” õhkub sellist süütust ja siirust, et ma ei ole lihtsalt võimeline selle raamatu kohta paha sõna ütlema. Lugedes on tüdrukust nii kahju ja sa elad talle kõigest hingest kaasa. See 1950. aastate tüdrukuteraamat tekitab samasuguseid emotsioone nagu tänavanurgal külmetav nälginud kassipoeg. Sa ei saa teda jalaga lüüa, vaid pead ikkagi sooja viima ja süüa andma, isegi kui ta karv on takkus ja silmad põletikus.

Jussi Adler-Olsen “Niiditõmbaja”

niiditombaja“Niiditõmbaja” on kuues Adler-Olseni Q-osakonna lugu.

Et miks see oluline on?

Neli esimest meeldisid mulle väga – “Naine puuris”, “Faasanijaht”, “Pudelipost” ja “Patsiendikaart nr 64” – ei oska isegi öelda, mis kõige rohkem. Ilus ühtlane sari.

“Naist puuris” nägin kõigepealt filmina, teisi juba lugesin, need meeldisid mulle isegi niivõrd, et “Patsiendikaardi nr 64” ostsin ja see on mul riiulis.

Kui ilmus “Poiss varjust”, siis otse loomulikult ostsin ma selle ka. Korralikke kriminaalromaane võiks kodus ju olla, eks ole. Ostsin ja… suunasin ringkasutusse, st andsin lugeda tingimusega mitte tagastada, vaid edastada, sest ma ei taha oma riiulisse kehvi tõlkeid. Kui ma neid näen, siis läheb tuju sandks. Ja riiulite ruum on ikkagi piiratud ju.

“Niiditõmbajaga” olin juba ettevaatlikum, kõhklesin mõnda aega, aga siis ikka ostsin. Tõlkija oli teine. Ostsin naljaga pooleks lubadusega, et kui peaks ilmnema üks järjekordne “puhta nahaga” pääsemine, siis suunan taas ringkasutusse. Aga ei tulnudki eriti kaua oodata, et keegi puhta nahaga pääseks. Jne. Kuigi piisanuks ka sellest ühest.

Täitsa imelik. Raamatus, kus Assad ei saa aru taani keele idioomidest, mis vähemalt esimeses neljas osas oli väga naljakas, sellise raamatu tõlkija justnagu peaks seda kõike ju valdama, sest ta on sundkorras ninapidi selle sees, aga ei. Assadi keelevääratused “Niiditõmbajas” ei aja üldse naerma, ülejäänu jälle oleks kohati nagu Assadi tõlgitud.

Aga noh. Ringkasutuses iseenesest ei ole midagi halba. Isegi juhul, kui eesti keelde on tekkinud terve hulk uusi idioome, mida ma pean halvaks tõlkeks puhtalt sellepärast, et ma pole nendega kursis. Või mis veel hullem – olen minetanud keeletaju ja -oskuse.

J. M. Coetzee “Südamaal”

sydamaal“Elizabeth Costello” Coetzee on hoopis midagi muud kui “Südamaal” oma.

Kui ühes eksitab autor lugeja sädelevate (puhtteoreetiliste) arutelude virvarri, kõneldes lugude jutustamise mõttest ja mõttetusest, sh ohtlikkusest, siis teises ei hooli ta millestki – lugeja kistakse halastamatult üha sügavamale Aafrika valge naise elu ja teadvuse painajalikku rappa, kust pääseda ei ole vähimatki lootust.

Kuidas olla tunnistajaks teise valule? Islandi-Kanada luuletaja Kristjana Gunnarsi sõnul on just see küsimus Coetzee üks keskseid teemasid, tihti on seda peetud ka 20. ja nüüd juba 21. sajandi ilukirjanduse alusprobleemiks.

Täpsemini oleks raske midagi “Südamaal” kohta öelda.

“Mu isa rikkus keele, mida ma peaksin kasutama, kui nende inimestega räägin, kuid seda ei saa enam taastada. /…/ Ma olen sündinud kõnelema seisuslikke vahesid ja erinevusi kajastavat keelt. /…/ Ma ei ütle, et see keel mulle tõeliselt meeldiks, minu meelest on selles liialdatud vahetegemist, kuid teist keelt meil pole.”

“Ma elan selles majas oma kestas. Ma ei näe mingit võimalust, kuidas maailma pääseda. Ma ei näe ka mingit võimalust, kuidas maailma minusse tuua. Ma olen maailmaruumi voogav hääl, mille iga osake nutab, oigab ja kiristab hambaid.”

Coetzee ei anna oma tegelasele küll keelt, mida too vajaks, aga ta annab talle hääle, et Magda saaks rääkida oma loo. Ja tähtsam kui talle endale on see neile, kes seda loevad.

“Mõrvar. Saksa kriminaal- ja põnevusjutte”

morvar“Mõrvar” ilmus 1990. aastal sarjas Põnevik. 24 juttu 24 Saksa autorilt alates Schillerist ja lõpetades 20. sajandi alguse kuulsate kirjameestega, nagu Heinrich Mann, Schnitzler ja Brecht. Ligi 600 lehekülge. Ma ei püüagi seda jutulasu ükshaaval tutvustada ja isegi ühist nimetajat on neile mõnel puhul rohkem kui saja-aastase vahega ilmunud tekstidele raske leida. Võin öelda, mis ta ei ole.

Põneviku sarja esimese raamatu lõpus olid tutvustused kõigist sarja kavandatud raamatutest. Seal oli selle raamatu pealkirjaks veel “Märter või mõrvar?” Olin sellest üsna elevil, sest kujutasin seda ette Jiri Mareki “Panoptikumi” (Mirabilia) laadsena, mis koosnes Praha kriminaalpolitseinike hullult põnevatest juhtumistest ja mis oli mul ribadeks loetud. Seda see ei olnud.

Suurem osa lugusid ei ole praegu suurem asi meelelahutus ega isegi mitte krimkad tänapäeva mõistes. Mõned seepärast, et on nii vanad, et kirjutamise ajal ei olnud see žanr veel välja kujunenud. Pigem püütakse lugudega lugejais judinaid tekitada kui panna mõrvarit välja nuputama. Osa lugusid, eriti värskem kraam on psühholoogilisem ja ühiskonnakriitilisem. Neis püütakse mõista, mis teeb inimesest tapja. Lihtsalt seikluslikku kraami ja meelelahutust oli samuti. Kõige selle seas oli pool tosinat head juttu, mis nii suure valimi puhul on ilmselt möödapääsmatu.

Ma ei kahetse, et “Mõrvari” üle lugesin, aga põhiliselt oli sellel silmaringi avardav ja hariv mõju, mitte meelt lahutav või lugemisrõõmu pakkuv. Paljukest meil praegu 19. sajandi ja 20. sajandi alguse Saksa jutte ikka tõlgitakse ja autorite valik on raamatus lai.

David Lagercrantz “Tüdruk, kes peab surema”

larssonEt siis “Lohetätoveeringuga tüdruku” viimane osa.

Mõnevõrra kurb, aga iseenesest stiilne – lõpetada triloogia triloogiaga ja panna siis tõepoolest punkt. See nõuab teatud kindlameelust, mida tuleb austada.

Mitte et nii väga nüüd jätkama oleks pidanud.

Kas Lagercrantzi triloogia on Larssoni omast kehvem? Küllap ta on. Aga kehv nüüd ka mitte. Ühe korraliku triloogia lõpuks (mida Larssoni oma vaieldamatult ju on) tahaks kõigest hoolimata kangesti edasi lugeda. Lagercrantz on selle võimaluse lugejale andnud ja sellega maandumist pehmendanud.

Millest on kahju – see geenide asi ei selgugi. Kust need Lisbeth Salanderi (ja mitte ainult tema) üleinimlikud võimed? Teatud hetkest huvitas just see mind kõige rohkem. Ja nagu narrimiseks võtab Lagercrantz selle viimases osas üles. Võtab, aga… unustab. Kahju.

Muidu – natuke liiiga palju möllu, aga mis seal ikka. Lõpp, noh… jah. Tsipake nagu sentimentaalne ja dramaatiline, aga igal juhul lõpp, mida ei saa kuidagi kaksipidi võtta.

Kas pidi Mikael Blomkvisti just jalgupidi klaasiahju torkama? See oli tõesti natuke liig.

PS Aga võib-olla tuleb see Larssoni käsikiri – kui ta ikka tõesti olemas on – siiski lõpuks kuskilt välja? Seda oleks ju nii ilus uskuda.

Tanya Huff “February Thaw”

februMillegipärast ei väärtusta maailma kirjandusklassikud veebruarikuud ja võttis väheke aega, enne kui leidsin “Lugemise väljakutsesse” oma sünnikuud pealkirjas kajastava raamatu, mida ma olin valmis lugema. Tanya Huffi teadsin nime järgi kui ehtsat, mitte oma kulude ja kirjadega end avaldavat ulmekirjanikku,. Tema jutukogu “February Thaw” (“Veebruarisula”) oli Humblebundle üheeuroses ulme-eraamatute paketis. Sissejuhatusest sain aru, kuidas mul oli vedanud, sest autor oleks eelistanud kogumikule ühe teise jutu nime, aga see oli liiga pikk.

Nimiloos naudib kusagil USA eeslinnas talvist rahu, veini, seebikaid ja üksindust jumalanna Demeter. Kuni sajab sisse ootamatu külaline, tütar Persephone, kes kurdab, et tema abikaasa ja allilmajumal Hades ei armasta teda enam. Emal ei jää muud üle, kui tormakad noored lepitada. Selline humoorikas seebiooper, aga ei midagi vaimustavat.

Veel igavamad olid teine ja kolmas lugu “Burning Bright” ja “When the Student is ready”, mis toimuvad ühes ja samas võlurite seltskonnas. Esimeses saab peategelanna teada, et äsjasurnud ema ei olnudki ta ema, vaid võlur ja tema ise on ta enda soovil kunagi inimeseks muudetud tule-olend. Nüüd on ta taas tuli, aga ta tahab inimeseks tagasi.

Teises loos kasutab Huff sama võlurite seltskonda, sest see olevat olnud liiga tore, et seda ainult ühes loos pruukida. Siin avastab teismeline peategelane, et teda tahetakse vabaks jäänud võluri kohale, kuid enne peab ta eksamid ära tegema. Jälle hästi kirjutatud, aga erilise nalja või puändita.

Ägedam oli “Jack”, lugu, mille Huff kirjutas kaasajastatud muinasjuttude kogumikku. Kuna väledamad autorid olid paremad muinasjutud juba ära rabanud, pidi Huff tegema töötluse Jackist ja oavarrest. Jack on teismeline bändimees, kelle kõrvalkrundile kerkib pilvelõhkuja suure plaadifirmaga.

Kogumiku madalpunkt on tarot-kaartide teemaline “Symbols are a Percussion Instrument” (autori maitse… Huff tahtis just seda jama nimilooks). Ja “Midsummer Nights Dream Teami” kogu nali ammendub ka pealkirjas. Selgub, et vahetult pärast USA Dream Teami olümpiavõitu 1996. aastal Atlantas tulevad väljakule pikad ja sihvakad haldjad, kes tahavad parimate inimkorvpallurite vastu mängida.

Õnneks on raamatus ka üks väga hea lugu – “Shing Li-ung”. Kanada-hiina tütarlaps pärib vanaemalt näiliselt väärtusetu draakonimärgi, mis vanaema kinnitusel kaitseb teda halva eest. Varsti saab ta teada, et draakon tõesti toimib kaitseinglina. Aga kuidas panna draakon kaitsma vennaraasu, kes on sattunud hiinlaste ja korealaste gängisõtta? Lugu on kõhe, põnev ja käsitleb tõsiseid teemasid.

Kokkuvõttes see kompott mulle erilist muljet ei jätnud. Huff kirjutab hästi, aga enamiku lugude süžeed on suhteliselt suvalised, jätavad ühe nalja mulje. Võib-olla tuleb see sellest, et lood on kirjutatud temaatilistesse kogumikesse etteantud teemadel. Peaks lugema mõnda Huffi teost, mille lugu ta tõesti tahab jutustada.

Robert Silverberg “Valentine Pontifex”


pontifMingi osa aborigeensetest kujumuutjate rassist tahab oma koduplaneedi võõrilmlastest, sh inimestest puhastada. Nende sammud on igavesti vastikud, näiteks loovad nad haigusi, mis hävitavad viljasaake. Enne kui valitseja Valentine ja tema lähikond midagi aru saab, ongi Majipoor kriisis ja üleplaneediline mitme tuhande aastane rahuriik variseb ja laguneb.

Kõige selle taustal tundub Valentine’i tegevus nii tema kaaslastele kui ka lugejale üsna ebapädev. Ta kuulutab teise osa peategelase, noore ja madalast soost Hissune oma asetäitjaks ja kaob väikese saatjaskonnaga retkele. Seda hetkel, kui Majipoor vajaks kindla käega, kõigi poolt tunnustatud ja kogenud juhti. Oleks vaja sõjaväge, aga Valentine paistab arvavat, et samasugune vägivallatu ja hipilik mittemidagitegemine, mis ta esimeses osas troonile tagasi tõstis, töötab ka nüüd.

Kolmest osast nõrgim, aga tuleb arvestada, et kaks esimest osa olid ülihead. Maailm oli endiselt väga köitev, elav ja värvikas. Lihtsalt lugu, mida see osa jutustas, ei pannud kuidagi kaasa elama.

Robert Silverberg “Majipoor Chronicles”

majipÜlistasin just mõõdutundetult Robert Silverbergi “Majipoori” sarja avaosa “Lord Valentine’s Castle”, aga “Majipoori kroonikad” on veel palju parem.

Neli aastat on eelmise raamatu tegevusajast mööda läinud ja Hissune, vaene, kuid hirmus nutikas poisike, kes juhatas Valentine’i läbi labürindi Pontifexi juurde, on tööle kutsutud Salvestuste Majja. Majipoori elanikel on võimalik oma elusid läbi oma silmade ja mõtete salvestada ja Salvestuste Majja hoiule anda. Seal on seadmed, kus teised saavad läbi elada ja kogeda salvestatud isikuks olemist. Hissune, kellele Valentine lubas, et ei unusta teda, tunneb ennast veidi petetuna. Noorel mehel veri vemmeldab, tahaks suuri asju korda saata, aga peab leiba teenima Valentine’i korraldatud töökohal sisuliselt raamatukogus. Suurest igavusest mõtleb ta välja plaani, kuidas saaks teiste salvestisi vaadata (see ei ole avalik raamatukogu, et igaüks saab teise elu läbi elada).

See on raamatu raamlugu. Võõrad elujupid, mis Hissune läbi vaatab, on igaüks iseseisev lühijutt.

Avaraamat oli küll mõnus, aga suhteliselt madala intensiivsusega romaan. See on sisuliselt jutukogu, mille jutud on ka eraldivõetult väga-väga head. Silverberg seletab nende abil Majipoori maailma. Näiteks saame teada, kuidas sai võimalikuks unenägudesse oma košmaaride saatmine ja mis juhtub selles maailmas mõrvariga (mõrv on üliharv kuritegu), kes ennast ise üles ei anna. Aga on ka lihtsalt ilusaid inimese ja võõra rassi esindaja suhte lugusid, mille üle jääd veel pikalt mõtlema (avalugu, lugu kunstnikust ja aborigeensest kehamuutjast).

Ainus etteheide, mis mul Silverbergile on – neid lugusid on liiga vähe. Ta võinuks vähem romaanidega mässata ja viis köidet elusalvestiste jutte valmis treida.