Silvia Rannamaa “Kadri”

kadrriSee oli üks neid kooliaja kohustuslikke raamatuid, mida tüdrukud jumaldasid ja poisid kartsid. Õudne. Milleks lugeda mingi lapse raskest elust? See on ju enesepiinamine. Siis ma hiilisingi selle lugemisest mööda, nüüd aga tundsin end olevat piisavat küpse ja tugeva.

Peab ütlema, et raamat oli täpselt selline, nagu lapsena kartsin. Esimeses kolmandikus saame põhjalikult teada Kadri raskest elust. Kadri ema on surnud, isa jäi sõja ajal välismaale ja teda kasvatab suhteliselt kuri ja koreda ütlemisega vanaema. Ta elab majanduslikus kitsikuses, sest vanaema teenib kasinaid kopikaid. Isegi söögilaud on kasin. Koduks on keldrikorter, kus nad jagavad vanaemaga voodit.

Kadril ei ole sõpru. Ta ei julgegi koolikaaslasi endale külla kutsuda. Tal ei ole pinginaabrit ja ta ei kuulu ainsana pioneerirühma, seega jääb ta kõrvale klassi ühisüritustest. Tal on prillid ja imelik soeng ja paha hais küljes. Teda kiusatakse.

Ja ta ei ole isegi tubli, osav ega tark – hinded on viletsad kolmed, vanaema on ammu öelnud, et ta on igavene kobakäpp. Võib-olla jäi mingi põhjus õnnetu olla üles märkimata. Kui jah, siis küllap see ikka raamatus oli, lihtsalt mina unustasin.

Umbes kolmandiku raamatu peal saabub järjekordne madalpunkt, kus klassiõe salli varguses süüdistatud Kadri hajameelselt auto ette astub ja haiglasse satub. Ülejäänud raamat on juba lihtne lugemine, sest haiglas sõbruneb ta jalaluu murdnud kirjanikuga, kes tüdrukut sõbralikult utsitab julgem olema, koolis rohkem pingutama ja silmaoperatsioonile minema. Ja saabki vähehaaval inetust pardipojast luik ja tuhkatriinust printsi tüdruksõber.

Kõlab üle võlli, eks? Lausa kutsub hammast teritama? Aga ei. “Kadrist” õhkub sellist süütust ja siirust, et ma ei ole lihtsalt võimeline selle raamatu kohta paha sõna ütlema. Lugedes on tüdrukust nii kahju ja sa elad talle kõigest hingest kaasa. See 1950. aastate tüdrukuteraamat tekitab samasuguseid emotsioone nagu tänavanurgal külmetav nälginud kassipoeg. Sa ei saa teda jalaga lüüa, vaid pead ikkagi sooja viima ja süüa andma, isegi kui ta karv on takkus ja silmad põletikus.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s