Tanya Huff “February Thaw”

februMillegipärast ei väärtusta maailma kirjandusklassikud veebruarikuud ja võttis väheke aega, enne kui leidsin “Lugemise väljakutsesse” oma sünnikuud pealkirjas kajastava raamatu, mida ma olin valmis lugema. Tanya Huffi teadsin nime järgi kui ehtsat, mitte oma kulude ja kirjadega end avaldavat ulmekirjanikku,. Tema jutukogu “February Thaw” (“Veebruarisula”) oli Humblebundle üheeuroses ulme-eraamatute paketis. Sissejuhatusest sain aru, kuidas mul oli vedanud, sest autor oleks eelistanud kogumikule ühe teise jutu nime, aga see oli liiga pikk.

Nimiloos naudib kusagil USA eeslinnas talvist rahu, veini, seebikaid ja üksindust jumalanna Demeter. Kuni sajab sisse ootamatu külaline, tütar Persephone, kes kurdab, et tema abikaasa ja allilmajumal Hades ei armasta teda enam. Emal ei jää muud üle, kui tormakad noored lepitada. Selline humoorikas seebiooper, aga ei midagi vaimustavat.

Veel igavamad olid teine ja kolmas lugu “Burning Bright” ja “When the Student is ready”, mis toimuvad ühes ja samas võlurite seltskonnas. Esimeses saab peategelanna teada, et äsjasurnud ema ei olnudki ta ema, vaid võlur ja tema ise on ta enda soovil kunagi inimeseks muudetud tule-olend. Nüüd on ta taas tuli, aga ta tahab inimeseks tagasi.

Teises loos kasutab Huff sama võlurite seltskonda, sest see olevat olnud liiga tore, et seda ainult ühes loos pruukida. Siin avastab teismeline peategelane, et teda tahetakse vabaks jäänud võluri kohale, kuid enne peab ta eksamid ära tegema. Jälle hästi kirjutatud, aga erilise nalja või puändita.

Ägedam oli “Jack”, lugu, mille Huff kirjutas kaasajastatud muinasjuttude kogumikku. Kuna väledamad autorid olid paremad muinasjutud juba ära rabanud, pidi Huff tegema töötluse Jackist ja oavarrest. Jack on teismeline bändimees, kelle kõrvalkrundile kerkib pilvelõhkuja suure plaadifirmaga.

Kogumiku madalpunkt on tarot-kaartide teemaline “Symbols are a Percussion Instrument” (autori maitse… Huff tahtis just seda jama nimilooks). Ja “Midsummer Nights Dream Teami” kogu nali ammendub ka pealkirjas. Selgub, et vahetult pärast USA Dream Teami olümpiavõitu 1996. aastal Atlantas tulevad väljakule pikad ja sihvakad haldjad, kes tahavad parimate inimkorvpallurite vastu mängida.

Õnneks on raamatus ka üks väga hea lugu – “Shing Li-ung”. Kanada-hiina tütarlaps pärib vanaemalt näiliselt väärtusetu draakonimärgi, mis vanaema kinnitusel kaitseb teda halva eest. Varsti saab ta teada, et draakon tõesti toimib kaitseinglina. Aga kuidas panna draakon kaitsma vennaraasu, kes on sattunud hiinlaste ja korealaste gängisõtta? Lugu on kõhe, põnev ja käsitleb tõsiseid teemasid.

Kokkuvõttes see kompott mulle erilist muljet ei jätnud. Huff kirjutab hästi, aga enamiku lugude süžeed on suhteliselt suvalised, jätavad ühe nalja mulje. Võib-olla tuleb see sellest, et lood on kirjutatud temaatilistesse kogumikesse etteantud teemadel. Peaks lugema mõnda Huffi teost, mille lugu ta tõesti tahab jutustada.

Robert Silverberg “Valentine Pontifex”


pontifMingi osa aborigeensetest kujumuutjate rassist tahab oma koduplaneedi võõrilmlastest, sh inimestest puhastada. Nende sammud on igavesti vastikud, näiteks loovad nad haigusi, mis hävitavad viljasaake. Enne kui valitseja Valentine ja tema lähikond midagi aru saab, ongi Majipoor kriisis ja üleplaneediline mitme tuhande aastane rahuriik variseb ja laguneb.

Kõige selle taustal tundub Valentine’i tegevus nii tema kaaslastele kui ka lugejale üsna ebapädev. Ta kuulutab teise osa peategelase, noore ja madalast soost Hissune oma asetäitjaks ja kaob väikese saatjaskonnaga retkele. Seda hetkel, kui Majipoor vajaks kindla käega, kõigi poolt tunnustatud ja kogenud juhti. Oleks vaja sõjaväge, aga Valentine paistab arvavat, et samasugune vägivallatu ja hipilik mittemidagitegemine, mis ta esimeses osas troonile tagasi tõstis, töötab ka nüüd.

Kolmest osast nõrgim, aga tuleb arvestada, et kaks esimest osa olid ülihead. Maailm oli endiselt väga köitev, elav ja värvikas. Lihtsalt lugu, mida see osa jutustas, ei pannud kuidagi kaasa elama.

Robert Silverberg “Majipoor Chronicles”

majipÜlistasin just mõõdutundetult Robert Silverbergi “Majipoori” sarja avaosa “Lord Valentine’s Castle”, aga “Majipoori kroonikad” on veel palju parem.

Neli aastat on eelmise raamatu tegevusajast mööda läinud ja Hissune, vaene, kuid hirmus nutikas poisike, kes juhatas Valentine’i läbi labürindi Pontifexi juurde, on tööle kutsutud Salvestuste Majja. Majipoori elanikel on võimalik oma elusid läbi oma silmade ja mõtete salvestada ja Salvestuste Majja hoiule anda. Seal on seadmed, kus teised saavad läbi elada ja kogeda salvestatud isikuks olemist. Hissune, kellele Valentine lubas, et ei unusta teda, tunneb ennast veidi petetuna. Noorel mehel veri vemmeldab, tahaks suuri asju korda saata, aga peab leiba teenima Valentine’i korraldatud töökohal sisuliselt raamatukogus. Suurest igavusest mõtleb ta välja plaani, kuidas saaks teiste salvestisi vaadata (see ei ole avalik raamatukogu, et igaüks saab teise elu läbi elada).

See on raamatu raamlugu. Võõrad elujupid, mis Hissune läbi vaatab, on igaüks iseseisev lühijutt.

Avaraamat oli küll mõnus, aga suhteliselt madala intensiivsusega romaan. See on sisuliselt jutukogu, mille jutud on ka eraldivõetult väga-väga head. Silverberg seletab nende abil Majipoori maailma. Näiteks saame teada, kuidas sai võimalikuks unenägudesse oma košmaaride saatmine ja mis juhtub selles maailmas mõrvariga (mõrv on üliharv kuritegu), kes ennast ise üles ei anna. Aga on ka lihtsalt ilusaid inimese ja võõra rassi esindaja suhte lugusid, mille üle jääd veel pikalt mõtlema (avalugu, lugu kunstnikust ja aborigeensest kehamuutjast).

Ainus etteheide, mis mul Silverbergile on – neid lugusid on liiga vähe. Ta võinuks vähem romaanidega mässata ja viis köidet elusalvestiste jutte valmis treida.

Robert Silverberg “Lord Valentine’s Castle”

lordvalentinesElu on lühike ja ei tasu riskida, lükates kõige paremate raamatute lugemist mingisse müstilisse pensionipõlve, kui on palju aega. Seepärast võtsin kevadel ette Robert Silverbergi klassikalise Majipoori triloogia. Selle esimest osa, “Lord Valentine’s Castle”, olin juba kunagi lugenud, nii et ma teadsin, kui hea kraam mind ootab. Selguski, et 15 aastat ei olnud selle raamatu headust kuidagi vähendanud.

Silverberg rikub siin raamatus suure mõnuga kõige põhilisemaid fantasy-kaanoneid, aga raamat on ikka hea. Ma ei ole küll aru saanud, kas tänu sellele või sellest hoolimata.  See ei ole tegelikult ju isegi fantasy, aga fantasylik on raamatu fiiling ja seda põhjustavad suur quest, maagia olemasolu ja värvikirev mitteinimeste seltskond.

Mälukaotusega peategelase korjab suure linna servalt vankri peale poiss, kes läheb uue valitseja kroonimispidustustele. Asutakse hiiglaslikul planeedil Majipoor, mille inimesed on kunagi koloniseerinud ja mida nüüd jagavad koos mitme teise mõistusliku rassiga. Tegelased ei ole muinasjutusaaga debiilikud, vaid tunduvad väga päris (isegi kui on karvased ja kuue käega). Vähehaaval saame aimu, et siin on väga keerulisi masinaid, lihtsalt igapäevaelu näeb välja rustikaalne, kuna metallidega on planeedil kitsas.

Ühiskonnakorraldus on omapärane. On lordi tiitlit kandev Majipoori kuningas. Talle alluvad kogu maailma omavalitsusüksused, aga kuna maailm on nii suur, siis tegeleb iga haldusüksus oma asjadega põhiliselt ise. Nii et väga raudse rusika all ei pea elama. Parajasti pole Majipooril isegi sõjaväge, sest vähemalt tuhat aastat on valitsenud rahu. Õigussüsteemi asendab pontifex, eelmine lord, kelleni jõuab info kõigi kuritegude kohta ja kes hakkab süüdlastele karistuseks unenägudesse košmaare saatma. Lordi emal on süsteemis samuti tähtis koht. Ka tema saadab unenägusid, aga need on meeldivad või prohvetlikud.

Mäluta peategelane, kellele hakkab unenägudes kangastuma, nagu oleks tema õige Majipoori lord, satub rändtsirkusesse žonglööride truppi. Algab rännak tõe väljaselgitamiseks ja vajadusel oma õiguste kehtestamiseks. Jälle kõlab nagu tüüpiline fantasy, aga ei ole seda mitte. Lõputute võitluste asemel täidavad lehekülgi žonglööride argielu kirjeldused. Ilmselt on see üks põhjalikumaid žongleerimisest kirjutatud ilukirjandusteoseid. Olgu peale, alguses ei tea Valentine ise ka täpselt, mida ta tahab või kes ta on, aga ta näeb viimase leheküljeni kõvasti vaeva, et ei valataks ühtegi piiska liitlaste ega vaenlaste verd. Mõni ohver siiski on.

Kuidas on võimalik, et verevalamist ja tempokat actionit vältides on Silverberg suutnud selle raamatu hullult huvitavaks kirjutada? Vist on võti Majipoor ise. See on täiesti maagiline paik. Hiiglaslik, kümneid kordi suurem kui Maa. Nii suur, et tuhandete aastate jooksul ei ole keegi suutnud laevaga üle ookeani teisel pool asuvale mandrile seilata. Selle värvid, loodus, aborigeenide salapärased varemed ja praegune kirev elanikkond. Lihtsalt uitad Valentini ja tema saatjaskonnaga kaasa ning naudid atmosfääri. Teine võimalik seletus: Silverberg on lihtsalt nii hea kirjanik, et ta kirjutaks heaks ükskõik mis jama.