Robert Silverberg “Lord Valentine’s Castle”

lordvalentinesElu on lühike ja ei tasu riskida, lükates kõige paremate raamatute lugemist mingisse müstilisse pensionipõlve, kui on palju aega. Seepärast võtsin kevadel ette Robert Silverbergi klassikalise Majipoori triloogia. Selle esimest osa, “Lord Valentine’s Castle”, olin juba kunagi lugenud, nii et ma teadsin, kui hea kraam mind ootab. Selguski, et 15 aastat ei olnud selle raamatu headust kuidagi vähendanud.

Silverberg rikub siin raamatus suure mõnuga kõige põhilisemaid fantasy-kaanoneid, aga raamat on ikka hea. Ma ei ole küll aru saanud, kas tänu sellele või sellest hoolimata.  See ei ole tegelikult ju isegi fantasy, aga fantasylik on raamatu fiiling ja seda põhjustavad suur quest, maagia olemasolu ja värvikirev mitteinimeste seltskond.

Mälukaotusega peategelase korjab suure linna servalt vankri peale poiss, kes läheb uue valitseja kroonimispidustustele. Asutakse hiiglaslikul planeedil Majipoor, mille inimesed on kunagi koloniseerinud ja mida nüüd jagavad koos mitme teise mõistusliku rassiga. Tegelased ei ole muinasjutusaaga debiilikud, vaid tunduvad väga päris (isegi kui on karvased ja kuue käega). Vähehaaval saame aimu, et siin on väga keerulisi masinaid, lihtsalt igapäevaelu näeb välja rustikaalne, kuna metallidega on planeedil kitsas.

Ühiskonnakorraldus on omapärane. On lordi tiitlit kandev Majipoori kuningas. Talle alluvad kogu maailma omavalitsusüksused, aga kuna maailm on nii suur, siis tegeleb iga haldusüksus oma asjadega põhiliselt ise. Nii et väga raudse rusika all ei pea elama. Parajasti pole Majipooril isegi sõjaväge, sest vähemalt tuhat aastat on valitsenud rahu. Õigussüsteemi asendab pontifex, eelmine lord, kelleni jõuab info kõigi kuritegude kohta ja kes hakkab süüdlastele karistuseks unenägudesse košmaare saatma. Lordi emal on süsteemis samuti tähtis koht. Ka tema saadab unenägusid, aga need on meeldivad või prohvetlikud.

Mäluta peategelane, kellele hakkab unenägudes kangastuma, nagu oleks tema õige Majipoori lord, satub rändtsirkusesse žonglööride truppi. Algab rännak tõe väljaselgitamiseks ja vajadusel oma õiguste kehtestamiseks. Jälle kõlab nagu tüüpiline fantasy, aga ei ole seda mitte. Lõputute võitluste asemel täidavad lehekülgi žonglööride argielu kirjeldused. Ilmselt on see üks põhjalikumaid žongleerimisest kirjutatud ilukirjandusteoseid. Olgu peale, alguses ei tea Valentine ise ka täpselt, mida ta tahab või kes ta on, aga ta näeb viimase leheküljeni kõvasti vaeva, et ei valataks ühtegi piiska liitlaste ega vaenlaste verd. Mõni ohver siiski on.

Kuidas on võimalik, et verevalamist ja tempokat actionit vältides on Silverberg suutnud selle raamatu hullult huvitavaks kirjutada? Vist on võti Majipoor ise. See on täiesti maagiline paik. Hiiglaslik, kümneid kordi suurem kui Maa. Nii suur, et tuhandete aastate jooksul ei ole keegi suutnud laevaga üle ookeani teisel pool asuvale mandrile seilata. Selle värvid, loodus, aborigeenide salapärased varemed ja praegune kirev elanikkond. Lihtsalt uitad Valentini ja tema saatjaskonnaga kaasa ning naudid atmosfääri. Teine võimalik seletus: Silverberg on lihtsalt nii hea kirjanik, et ta kirjutaks heaks ükskõik mis jama.