Eoin Colfer “Artemis Fowl”

 “Artemis Fowl” on üleilmne lastekirjanduse hittraamat, mis ilmus küll ka eesti keeles, aga mulle tundub, et vähema tähelepanuga. Vähemalt ei mäletanud seda näiteks paari raamatukogu töötajad.

Peategelane Artemis Fowl II on rikka ja vana suguvõsa värskeim võsu, 12aastane geenius-kurjategija, kelle isa on õnnetuses teadmata kadunuks jäänud, ema ära pööramas ja varandus kokku kuivamas. Miks mitte varastada kulda haldjatelt, kellel seda kraami teadupärast jagub? Fowl koos oma truu teenri ja turvamehe Butleriga hangivad haldjaraamatu ning varsti hakkab poiss plaani ellu viima, püüdes pantvangi haldjapiiga Holly Shorti (kes juhtub olema maa-aluse haldjamaa esimene naispolitseinik). Haldjate reaktsioon on valuline, mitte niivõrd väljapressitava kulla kui fakti pärast, et inimeste käes on haldjaraamat ja see viib ilmselt kahe rassi verise konfliktini. Järgneb hoogne ja põnev action ning üksteise ülekavaldamine. Colfer ise on öelnud, et kirjutas Die Hardi lastele ja ma saan aru, mida ta silmas peab.

Colfer on iirlane ja tema haldjad ei ole “Sõrmuste isanda” nõtked ebamaised olendid, vaid päris kirev seltskond, keda iirlaste legendid haldjarahvaks nimetavad. Nad on tehnoloogia arengult inimestest kõvasti ees. Mulle olid nad palju sümpaatsemad kui see kullamaias poisike – ei juhtu just tihti, et lugeja läheb peategelase vastaste leeri üle. Külmaks jätvale peategelasele vaatamata loen võibolla isegi järgesid (neid on vist seitse).

Tõnu Õnnepalu “Lõpmatus”

Kas see raamat on kuidagi teistsugune kui mõni eelmine?

Mõnevõrra, jah, on. Millestki on saadud vabaks. Justnagu.

Kuigi – eks seda ole ju enne ka olnud. Igasuguseid asju on enne ka olnud. Et justnagu… Hiljem selgub, et ei olnudki.

Aga see teadmine, et minevik on muuseum, see on ehk üht-teist väärt. Siiski.

Eriti Lõpmatuses. Muidu ei saaks ju ühtegi pidi rahu.

Mõned ei saa. Ka.

“Minevik on muuseum. Eksponaate seal ei katsuta, sest see jätaks neile Oleviku sõrmejäljed ja mõni võiks üldse maha kukkuda ja katki minna. Ja oh seda leina ja valu siis! Leina ja valu kildude pärast. Tassi pärast, mis enam ei hoiagi enda sees oma Tühjust.”

Ja kes meist poleks oodanud, et lapsepõlv läbi saaks. Mina küll olen. Et lastaks vabaks.

“Ootasin, et lapsepõlv läbi saaks ja et mind lastaks sealt vabaks. Nüüd on saanud. On lastud. Nüüd alles. Need, kes teab, võib-olla vaid mõned aastad, mis on jäänud, on vabad. Igatahes sealt. Sellest.”

Paraku ei ole See päris ainuke asi. On muud ka. Minevikus ehk mitte, aga tulevikus ikka.

Tegelikult. Kahtlustan ma, et “Lõpmatus” on lihtsalt üks kiri. Külalisele. Muud midagi. See üks peatükk, kõik ongi selle ühe, või noh, kahe peatüki pärast. Ülejäänu on tühi-tähi, kribu-krabu. Võltstoredus. Butafooria.

Üheski romaanis, kui ta on õige romaan, ei ole midagi juhuslikku. Kindlasti ei ole juhuslik ka “Külaline” – peatükk, mis justnagu oleks teisest ilmast. Mitte Lõpmatuse omast. Või siis just sealt.

Aga juhuslik ei ole see kindlasti mitte. Miks muidu pikib autor tervelt kaks, jah, kaks, vaatasin just spetsiaalselt järele, peatükki külalise saabumise ja selle vahele, kes siis õigupoolest tuli. Kruvib põnevust.

Ja lõppude lõpuks – miks ka mitte? Miks ei võiks romaan olla kiri? Ajal, mil kirju enam ei saadeta. Või juhul, kui ei olegi  võimalik saata.

Kui aadressi ei tea, käib romaan kirja eest küll.

Kui juba olla Kirjanik, siis midagi võiks sellest ju ometi kasu ka olla.

Päriselt kasu, ma mõtlen.

Elizabeth Macneal “Nukuvabrik”

Ma ikka nuputasin, kuidas saab üks debüütraamat nii kiiresti hitiks. Ilmus Inglismaal ja USAs sel aastal, juba on eesti keeles olemas ja muudkui kiidetakse. The Guardian, kus pakuti välja viis selle aasta paremat briti kirjandusdebüüti, selgitas natuke. Raamatu esimese osa eest oli noor kirjanik saanud eelmisel aastal Šotimaal mingi auhinna ja kirjastused olid selle peale tormi jooksnud.

Sisututvustus kõlas üsna paljulubavalt – 19. sajandi keskpaiga London, noore naise püüded kunstnikuks saada (mulle meeldib ilukirjandus, mis räägib loomisest, ükskõik kas kujutavast kunstist, kirjandusest või millestki kolmandast) ja see kõik veel põnnevusromaani formaadis. Isegi eestikeelse väljaande kaanel oli kirjas, et põnevusromaan.

Kahjuks ei olnud see raamat ei korralik põnevusromaan, kunstnikuromaan ega isegi armastusromaan, vaid jäi mitme žanri vahepeale rippuma. Algus oli paljulubav – noor Iris töötab koos oma õega ühe jubeda vanamuti juures nukuvalmistajana, aga tema ambitsioon on päris kunst. See on muidugi sisuliselt võimatu, sest ta on vaene, madalast klassist ja naine.

Madalast klassist ja läbimurdest unistav on ka topisevalmistaja 37aastane meesterahvas Silas Reed. Ta on oma valdkonnas meister, aga eraelus üksik ja sotsiaalselt staatuselt ikka madal kui prügi. Rikkad vanamutid armastavad ta liblikatest ehteid ja kunstnikud ostavad meelsasti topiseid, et nende järgi loomi maalida. Muidu peab kunstiringkond, nagu ka kirurgid teda veidrikuks, kellega ei sobi läbi käia.

Kord märkab Silas linna peal Irist ja armub pööraselt. Lolli peaga soovitab ta aga Irist ühele noorele prerafaeliidile Louis´le modelliks, mis annab neiul võimaluse nukuvabrikust töölt lahkuda ja lisaks modellisissetulekule õppida ise maalima. Iris ja Louis muidugi armuvad, topisetegija armastus muutub aga ohtlikuks kinnismõtteks (minu arust peaks mõni topisetegijate liit hakkama filmitegijaid ja kirjanikke nende halvas valguses näitamise eest kohtusse kaevama. Kui kusagil on tänapäeval tegelaseks topisetegija, siis on ta raudselt maniakk). See on umbes esimene kolmandik ja ülejäänud raamat tiksub kohutavalt ettearvatavat rada pidi lõpuni. Muide, ma ei spoilerdanud siin suurt midagi. Kirjanik ei püüa midagi lugeja eest varjata. Nagu uus tegelane sisse tuleb, on selge, mislaadi inimesega on tegemist ja kuhu ta loos paigutub. Nii palju siis põnnevusest.

Natuke käisid närvidele mõned stereotüübid – tugev kangelanna on punapea, topisetegija on värdjas. Ja juba ammu võidetud lahingute valimine loo konfliktiks on nii turvaline, et imelik hakkab. Naine tahab karjääri teha ja kunstnikuks hakata! Selge see, et 21. sajandil on kõik peategelanna poolt.

Aga praegu võib jääda mulje, et raamat on lootusetu käkk. Tegelikult mitte. Keskkond, 19. sajandi London, oli väga õnnestunult välja maalitud ja Macneal kirjutab päris hästi.

Stephen Donaldson “Reave the Just and Other Tales”

Stephen Donaldson oli 1980ndate aastate fantasy-kunn, keda teatakse Thomas Covenanti triloogia järgi. Olen seda lugenud ja ei vaimustunud just ülemäära. Seal oli head, nagu tegelaste siseheitlused ja süngus, aga lugu ise oli igav fantasy-quest.

On puhas juhus, et koperdasin ühes ulmeantoloogias Donaldsoni pikema loo otsa. See avaldas nii head muljet, et tegin midagi, mida ma tavaliselt ei tee – tuhnisin netist välja, kas Donaldson on veel jutte kirjutanud ja ostsin endale jutukogu, kus ka mulle meeldinud lugu sees oli. Selgus, et jutt, mille pärast ma kogumiku ostsin – “The Woman Who Loved Pigs” -, ei olnud isegi raamatu kõige parem lugu.

Selle tiitli annaks ma nimiloole “Reave the Just”. Lihtsameelne Jillet armub rikkasse lesknaisesse ja arvab, et naise südame võitmiseks piisab, kuiosta armujook kohalikult alkeemikult.  See müüb Jilletile mingit soga ja räägib, et jook mõjub, kui avalikes kohtades öelda võlulauset “Mu sugulane on Reave Õiglane”. Jillet avastab, et jook tõepoolest paistab töötavat ega oska arvatagi, et oma osa maagias võib olla legendaarse maagi nimel. Paraku on rikas lesknaine Huchette nii magus suutäis, et mees peab konkureerima ka kõige võimsamate kohalike härradega. Lugu, mis algab nagu “Memme musi”, muudkui kogub tuure ja lõpuks tundus, et olin läbi lugenud põneva ja huvitavate tegelastega romaani.

“The Woman Who Loved Pigs” on samasugune värskendav fantasy, mis algab nagu nunnu tuhkatriinu-lugu, lõpuks koorub välja aga võlurisõda, milles panuseks on kuningriigid.

Rohkem jäi meelde ka ”Penance”, teistmoodi vampiirilugu. Peategelane on väga kõrgete moraalsete standarditega vampiirihärra, kes on aastaid pingutanud, et aidata oma valitsejal sõda võita. Või sellest aga mingit kasu on pööbli silmis, kes tahab ainult “koletise” verd.

Kõik kogumiku lood peale ühe on vähemalt huvitavad, kui mitte superhead. Ainus, mis võinuks välja jääda, oli kosmoseulmekas “What Makes Us Human”.

Robert Louis Stevenson “Röövitud. Catriona”

See punase seljaga raamat on mu vanematekodus olnud vist kauem kui mina. Olin lapsena kõva lugeja ja kui mingil hetkel jõudis mulle kohale, et raamatu autor on sama mees, kes kirjutas “Aarete saare”, proovisin ka seda läbi lugeda, aga edutult. Verevaene sisututvustus ja igav sissejuhatus peletasid mu eemale. Praeguseni ma tegelikult ei teadnud, kas õnneks või kahjuks. Nüüdki olen kahevahel. “Röövitud” oleks kindlasti kümneaastasele põnev olnud, “Catriona” ilmselt aga igavene jura. Praegu seda romantilist seiklust 18. sajandi Šotimaal lugeda oli vägagi lõbus.

Kaks romaani moodustavad tegelikult terviku. Esimene on tõesti seikluslik. Vaene orvuks jäänud nooruk David Balfour saadetakse sugulase juurde. Segub, et Davidi kadunud isa oli aadlik ja tema vend, vana veidrik Ebenezer võtab noormehe oma lossi. Aga vanamees on ihne ja halb, proovib poisist mitut moodi lahti saada ja lõpuks müüb laevale, mis peaks ta viima Ameerikasse istanduseorjaks. Küllap oleks nii läinudki, kui meremehed ei korjaks pardale merehädalist, Šoti mässajat ja lindpriid Alanit. David päästab mehe elu, nad elavad üle laevahuku ja pääsevad Šoti randa. Peagi on Alan ja David kahtlusalused mõrvas, nad peavad hiilima läbi Šotimaa Edinburghi linna, et vähemalt David saaks oma nime puhtaks pesta. See on “Röövitud”. Mõõgad kõlisevad, püstolid pauguvad, on möllu ja tagaajamist.

“Catriona” esimeses pooles jookseb David juristide vahet, et õiglust jalule seada. Tema on väike kala, aga kohtu all on suured ja mäng on poliitiline, nii et aus poiss ei huvita eriti kedagi. Vahepeal kohtub noormees mõnda neidu ja armub ühte neist, Catrionasse. Viimane veerand on kahe noore armastuslugu. See “Catriona” lõpp oli pööraselt naljakas, kuigi ma ei ole kindel, kas autor päris seda soovis. David on väga hea protestant – tagasihoidlik, aus, igavesti ihne ja täiesti eluvõõras. Eriti naistega suheldes ajab ta suust välja puhast iba, aga on ka võimeline näiteks kusagil urkas purjus kõrilõikajatele ütlema: “Härrased, te tõesti ei peaks kaarte mängima, sest see ei ole džentelmenile kohane meelelahutus.” Ma kardan, et selliseid tüüpe ei ole kunagi elanud. Stevenson, kes kirjutas raamatu 19. sajandi teises pooles, on rääkinud, et pidas lugejana silmas koolis käivaid noorsande, kellele seiklusjutu kaudu igasuguseid muid tarkusi sisse sööta, nii et küllap sellepärast on David nõnda vooruslik. Seda, et Stevenson oskab kujutada ka päris inimesi, on näha enam-vähem kõigist ülejäänud tegelastest, kõik parajad tegelinskid, kellele patud pole võõrad.

Arvi Nikkarev (koostaja) “Munk maailma äärel”

Sain Arvi Nikkarevi koostatud, tõlgitud ja välja antud Vene ulme kogumikust “Munk maailma äärel” sellise lugemiselamuse nagu ma ammu pole saanud. Eks oli ka mõni jutt, mis mulle ei istunud, just need naljalood, aga need ei rikkunud üldmuljet.

Kir Bulõtšov “Rajoonivõistlused doominos”

Veliki Gusljari linnakese jaoks on saabumas ajalooline hetk – seal peetakse rajooni meistrivõistlused doominos. Kui mõni poriseb, et tuumapilv läheneb ja ionosfäär Atlantise kohal on täielikult lagunenud, selgitab võistluste korraldaja Udalov arusaadavate sõnadega, et ionosfääri asjad ajavad korda vastavad rahvusvahelised organisatsioonid. Meil on teised ülesanded.

Mõistan, seltsimehed, rajoonilehe spordireporterina mõistan teid suurepäraselt. 3/5

Andrei Stoljarov “Saatana väljaajamine”

Lugu algab tõelise põrgustseeniga. Piinatakse kümneaastast Gerdi, kelle kallal pannakse toime eksortsismiriitust. Viimasel hetkel poiss päästetakse eksortsistide käest. Ta viiakse endasuguste hulka “sanatooriumisse”, aga sealgi pole rahu kauaks. Tõeliselt sünge vene versioon X-meestest. 4/5

Andrei Lazartšuk “Nõid”

Noor Oswald jääb üksi veskit pidama, kui tema isa põrutab aurikuga salaja soojale maale. Algab sõda. Oswald võtab majapidamisse sulaseks hiinlase, kelle vend sai naabertalus, kuhu kukkus lennuk, hukka. Varsti on veel üks elanik majas juures, kui sinna tuleb lapseohtu täditütar. Suvel tuleb põud, aga veider kolmik saab hakkama ja neil on toit laual.

Maailm on veider, tegelased on veidrad ja lugu on ka veider. Ja kui loo läbi sain, toimus sellega moondus, nagu nendes vigurpiltides, esmapilgul kujutavad üht, aga samal ajal midagi muud. See pidi olema mitmeosalise epopöa “Suvele hilinejad” avaosa. Tahaks seda tervenisti lugeda. 5/5

Andrei Lazartšuk, Mihhail Uspenski “Kollane allveelaev “Komsomolets Mordovii””

Laevastikuadmiral lubab kangelasteo sooritanud allveelaevnik Tolik Zalupõnosile, et täidab selle ükskõik millise soovi. Poiss tahab biitleid näha. Ei istu mulle seda tüüpi vene huumor. 2/5

Sergei Sinjakin “Munk maailma äärel”

Teate seda pilti, millel munk on jõudnud maailma servale ja pistab pea läbi taeevakaare, et näha, mis selle taga on. Sama pilt ehib ka raamatu kaant. Nõukogude aeronaut Arkadi Štern on üks taoline munk, kes nägi 1936. aastal õhupallilt midagi, millest organid sunnivad tema ja ta kaaslased vaikima ja saadavad igaks juhuks veel 15 aastaks vangilaagrisse. Pärast Stalinit saab mees küll välja, aga elu on rikutud. Karjääri teha tal ei lubata ja mitut sorti organid hoiavad tal väga täpselt silma peal. Saadetakse esimene tehiskaaslane orbiidile, Štern teab, et see peab olema vale. Gagarin on vale. Kuidas sellise eluga toime tulla? Väga meeldis see lühiromaan. 5/5

Sergei Sinjakin “Ujumine üle Jangtse”

Stalin ja Mao veavad Jangtse ääres kihla, kas Hiina liider jaksab üle jõe ujuda. Viidetest sain aru, aga see lugu ei pakkunud mulle midagi. 2/5

Alan Kubatijev “Aga teie lennake, kuidas tahate”

Maailma valitsevad linnud. Peategelane on inimene, kes töötab linnukombinaadis, sest on nii hästi omandanud lindude keele. Tal on läinud paremini kui enamikul inimestest, aga lindude terrorirežiimi all ei ole temalgi kerge. Lahe setting ja ülilahe kõrvaltegelane inimestesõber kaaren Reiven, aga midagi jäi puudu. Nii veider maailm väärinuks ka vägevamat lugu. 4/5

Leonid Kaganov “Enne koitu”

Vastikult vägivaldne maailmalõpulugu, aga peab tunnistama, et vägivald oli seal siiski loo teenistuses ja lugu ei tahtnud pärast lugemist enam peast minna. 5/5

Leonid Kaganov “Hamsik”

Ossa raks. See lugu algas, nagu tüüpiline nõukogude lastefilm. Et krutskiline koolipoiss, kes pannakse karistuseks tüdruku kõrvale istuma. Tüdruk on õnnetu, sest tema hamsik hakkab surema. Poisil hakkab uuest pinginaabrist kahju ja ta lubab, et võib talle teha sellise hamsiku, mis elab hoopis pikemalt kui kolm kuud, kui tüdruk tal oma inkubaatorit kasutada lubab. Selleks on vaja ainult natuke muukida, piraattarkvara tõmmata ja… Arvutiasjanduses võivad kaheksa-aastased ju ässad olla, aga oi kui paljut nad veel ei mõista. Kokkuvõttes õudsamgi lugu kui “Enne koitu”. 5/5

Andrei Salomatov “Tundmatu naine”

Peategelane Tolstikov on endale hea töökoha nimel külge valetanud puude ja töötab nüüd raamatupidajana kurttummade kartellis. Ühel päeval kartelli tootmishoone plahvatab ja hukkunud kurttumma töötaja pea dikteerib Tolstikovile hüvastijätukirja oma pimedale naisele. Pikrisse paslik följeton, mitte ulme. 2/5

Andrei Salomatov “Hall ingel”

Veel üks Pikri följeton. Mees läheb maipühade miitingule ja kui rahvas pärast õigluse nimel poode rüüstama hakkab, haarab ka sületäie vetsupumpasid kaasa. Pole muidugi teab mis varandus, nagu leiavad ka abikaasa ja ämm. Rõdul ootab teda aga hall õigluseingel, kes on valmis mehe ajas tagasi miitingu lõppu saatma. 2/5

Javier Marias “Oxfordi romaan”

“Oxfordi romaan” on kummaline mäng ajaga ja mis seal imestada. Kus mujal kui Oxfordis, tolles siirupisse kastetud linnas, saaks aeg võtta kummalisi vorme, moonduda, teiseneda. Ühesõnaga kaotada igasuguse lineaarsuse.

Siirupisse kastetud linna kujund kordub “Oxfordi romaanis” nii mitu korda, et see ei saa olla juhus. Siirup, midagi sellist, milles säilivad kirsid, pihlakamarjad, mis iganes, ka linn.

Kus mujal kui tolles muutumatuses säilitab oma mentaalse kuju (ja püsib muutumatuna) linngi. Muidugi on seal ühekorraga kohal minevik ja olevik, aga võib-olla ka tulevik, kui uskuda vana uksehoidjat Willi, kes viibib igal hommikul ise ajas ja tervitab õppejõude nimedega vastavalt sellele, mis sajandi kümnendis ta parasjagu asub.

Ja mitte ainult minevikus, oi ei, ka tulevikus, vana ajarändur Bill tervitab õppejõude, kes pole veel Oxfordi tööle asunud, pole ehk veel sündinudki.

Iseasi on muidugi see, kas too kõikide aegade kohalolu kõneleb midagi aja enda olemusest või siirupisse kastetud Oxfordist. Tõdeb ju peategelane juba esimesel leheküljel, et inimene, kes jutustab, mida ta nägi ja mis temaga juhtus, ei ole sama inimene, kes nägi ja kellega juhtus, ka mitte tema pikendus ega vari ega pärija ega ka keegi, kes on vägivaldselt tema koha hõivanud.

Tsitaat ka. Küll tõlkija järelsõnast.

“Ei või iial teada, kui sügavale tegelikkusesse ulatuvad väljamõeldise haarmed.”

Alda Sigmundsdottir “The Little Book of the Icelanders”

Välismaal elanud islandlanna, tuntud blogija, istus üks päev maha ja kirjutas 50 miniesseed islandlastest. Selliseid humoorikaid blogisid ja raamatukesi on tänapäeval vist iga rahva kohta ja tavaliselt koosnevad need enam või vähem tabavatest naljadest. 21. sajandil ei arvata ju enam, et on mingid objektiivsed iseloomujooned, mis rahvusi eristavad. See raamat osutus aga isegi vähem huumoriks ja rohkem informatiivseks, kui ma lootsin ja pole kaugeltki ainult Islandi-anekdootide kogu.

Siin on ootuspäraseid asju (islandlased on oma iseseisvuse ja kirjanduse üle meeletult uhked; välismaal hoiavad ühte, kodus teevad näo, et ei tunnegi). On harivat (kogu see nimede värk. Ma teadsin, et neil on perekonnanime asemel isa- või emanimi pluss -poeg või -tütar, aga süsteem on keerulisem). On asju, mida on lausa raske uskuda (telefoniraamatus on perekonnanime asemel amet ja selle võtab numbri omanik laest, kui tahab, näiteks võlur). Siin on ka hulk väiteid, mida ei saa kontrollida (islandlased ei armasta emailile vastata, ei hooli liikluseeskirjast, ei pea lubadusi, joovad palju). Raamatu andis mulle lugeda lähedane, kes oli selle ostnud, kui käis mitme riigi ühise haridusprojekti reisil Islandil. Pärast rääkis, et teiste projektis osalenud maade inimesed olla olnud toredad ja asjalikud, ainult see islandlane ei olnud kodutööd teinud ega meilidele vastanud ja ilmus kokkusaamisele napsuse peaga…

Antoine de Saint-Exupéry “Väike prints”

Üks maailma suuremaid kultusraamatuid, milles kõrbes hädamaandumise teinud lendur kohtub väikese poisiga, kes olevat pärit oma pisikeselt planeedilt. Raamat on nii kuulus, et kõik teavad sellest midagi. Nii minagi, kuigi ma ei mäleta, et ma oleks seda lugenud. Ma mäletan, et see oli meil koolis kohustuslik, mäletan elevandiga boamao pilti, pisikest planeeti ja roosi, mingit rebast, kes rääkis midagi kodustamisest.

Nüüd lugesin üle ja pean tunnistama, et see kõik on seal olemas, aga päris palju muud ka. Kuigi need teised tegelased, kellega prints oma rännakul kohtus, ei ole eriti meeldejäävad.

Aga on ikka üks ilus raamat. Nagu luule. Põhiline võlu tuleb minu arust peategelase ja väikese printsi siirast sõprusest ja suhtluse tõsidusest, nende võrdsest positsioonist. Kirjaniku fantaasia on ka päris hea. Sõnumi koha pealt olen ma kahtlev. Ma ei imestaks üldse, kui kusagil on usulahk, kes korrutab, et kõige tähtsam on silmale nähtamatu ja et tunda saab ainult seda, kelle oled taltsutanud, aga see ei tee seda veel suureks tõeks. Kultusteoste puhul kiputakse igasugusele umbluule kunstlikult sügavat allteksti taha mõtlema. Mõni mõte kõlas küll nagu Star Warsi Yoda soga.

Andrus Kivirähk “Sinine sarvedega loom”

Pidasin “Sinist sarvedega looma” esimese hooga lasteraamatuks. No siis, kui ta ei olnud veel ilmunud, aga oli kuulda, et ilmub. Ei tekkinud nagu mingit kahtlustki.

Kui selgus, et ta ikka lasteraamat ei ole, siis pani mõtlema küll, millest ta võiks olla, sellise imeliku pealkirjaga raamat.

Nüüd, teades, pole põrmugi imelik. Mis muud pealkirja sa ikka tarvitad, kui kõneled ilust, sellisest, mida kätte ei saa, kuigi kangesti tahaks, ikka vilksatab ta korra või paar, et siis kaduda, see imelik sinine sarvedega loom.

Korra on Kivirähk neil  radadel juba ekselnud, kui ta kirjutas “Liblika” – romaani Estonia teatri algusaegadest. “Sinine sarvedega loom” Oskar Kallise päevaraamatuna jääb enam-vähem samasse aega – kui veel midagi ei olnud ja kõik oli võimalik.

Mõlemad – “Liblikas” ja “Sinine sarvedega loom” – on muidugi vaimustav bluff, mis ei asenda teatri- ega kunstiajalugu, aga nad teevad midagi muud, midagi palju tähtsamat – loovad müüte, ülendavad ilu kogu tema kaduvuses ja hapruses. Kui selleks peaks ka luiskama, mis siis.

Sest mis on tõde ilu kõrval? Mitte midagi. Kahvatu kuhtunud vaim.