Kas te kujutate ette sellist suurte lehekülje mõõtu piltide ja vähese tekstiga väikelasteraamatut, kus pole tegelaste seas ühtegi last ega ka kedagi teist, mõnda looma või pisimutukat, kellega ennast samastada?
Lasteraamatut, kus pole ühtegi head tegelast. On vaid kurjad, valelikud, kadedad ja ahned.
Kus valitsevad hirm, õud ja meeleheide, paanika ja peataolek ning õhk on hädaldamisest paks.
Kus kasutatakse sõnu “testament” ja “surm” ning mitte keegi ei hooli mitte kellestki.
Ja otse loomulikult ei mingit õnnelikku lõppu.
Muidugi pole selles raamatus ka midagi õpetlikku.
Noh, kui te sellist väikelasteraamatut ette ei kujuta, siis lugege “Jänese kulda” ja te ei kahetse. See on pööraselt lõbus, vaimukas ja sama filosoofiline kui muumitrollid.
See raamat peaks kodus olema. Mina igatahes otsin. Muide, see on poes alla hinnatud. Ja lugenud olen ma seda juba täitsa mitu korda. Neli-viis, ma arvan. Ja pilte vaadanud.
Selle üle ma muidugi mõtlesin, mida lapsed “Jänese kullast” võiksid arvata. See küsimus tekkis. Nagu ka see, kas mõni siinne kirjastus võtaks sellise mittenunnu ja küsimusi tekitava raamatu avaldada, kui see varem Saksamaal kuulsaks ei oleks saanud. Kahtlane.
Aga et lapsed…
Kas mulle endale lapsena oleks “Jänese kuld” meeldinud? Ega väga täpselt ju ei tea, aga pole põhjust arvata, et ma lapsena täiesti teine inimene oleks olnud.
Lapsi ei tasu alahinnata. Baltscheit seda igatahes ei tee.
Kirjakoi 