Robert Louis Stevenson “Röövitud. Catriona”

roovitudSee punase seljaga raamat on mu vanematekodus olnud vist kauem kui mina. Olin lapsena kõva lugeja ja kui mingil hetkel jõudis mulle kohale, et raamatu autor on sama mees, kes kirjutas “Aarete saare”, proovisin ka seda läbi lugeda, aga edutult. Verevaene sisututvustus ja igav sissejuhatus peletasid mu eemale. Praeguseni ma tegelikult ei teadnud, kas õnneks või kahjuks. Nüüdki olen kahevahel. “Röövitud” oleks kindlasti kümneaastasele põnev olnud, “Catriona” ilmselt aga igavene jura. Praegu seda romantilist seiklust 18. sajandi Šotimaal lugeda oli vägagi lõbus.

Kaks romaani moodustavad tegelikult terviku. Esimene on tõesti seikluslik. Vaene orvuks jäänud nooruk David Balfour saadetakse sugulase juurde. Segub, et Davidi kadunud isa oli aadlik ja tema vend, vana veidrik Ebenezer võtab noormehe oma lossi. Aga vanamees on ihne ja halb, proovib poisist mitut moodi lahti saada ja lõpuks müüb laevale, mis peaks ta viima Ameerikasse istanduseorjaks. Küllap oleks nii läinudki, kui meremehed ei korjaks pardale merehädalist, Šoti mässajat ja lindpriid Alanit. David päästab mehe elu, nad elavad üle laevahuku ja pääsevad Šoti randa. Peagi on Alan ja David kahtlusalused mõrvas, nad peavad hiilima läbi Šotimaa Edinburghi linna, et vähemalt David saaks oma nime puhtaks pesta. See on “Röövitud”. Mõõgad kõlisevad, püstolid pauguvad, on möllu ja tagaajamist.

“Catriona” esimeses pooles jookseb David juristide vahet, et õiglust jalule seada. Tema on väike kala, aga kohtu all on suured ja mäng on poliitiline, nii et aus poiss ei huvita eriti kedagi. Vahepeal kohtub noormees mõnda neidu ja armub ühte neist, Catrionasse. Viimane veerand on kahe noore armastuslugu. See “Catriona” lõpp oli pööraselt naljakas, kuigi ma ei ole kindel, kas autor päris seda soovis. David on väga hea protestant – tagasihoidlik, aus, igavesti ihne ja täiesti eluvõõras. Eriti naistega suheldes ajab ta suust välja puhast iba, aga on ka võimeline näiteks kusagil urkas purjus kõrilõikajatele ütlema: “Härrased, te tõesti ei peaks kaarte mängima, sest see ei ole džentelmenile kohane meelelahutus.” Ma kardan, et selliseid tüüpe ei ole kunagi elanud. Stevenson, kes kirjutas raamatu 19. sajandi teises pooles, on rääkinud, et pidas lugejana silmas koolis käivaid noorsande, kellele seiklusjutu kaudu igasuguseid muid tarkusi sisse sööta, nii et küllap sellepärast on David nõnda vooruslik. Seda, et Stevenson oskab kujutada ka päris inimesi, on näha enam-vähem kõigist ülejäänud tegelastest, kõik parajad tegelinskid, kellele patud pole võõrad.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s