Kas see raamat on kuidagi teistsugune kui mõni eelmine?
Mõnevõrra, jah, on. Millestki on saadud vabaks. Justnagu.
Kuigi – eks seda ole ju enne ka olnud. Igasuguseid asju on enne ka olnud. Et justnagu… Hiljem selgub, et ei olnudki.
Aga see teadmine, et minevik on muuseum, see on ehk üht-teist väärt. Siiski.
Eriti Lõpmatuses. Muidu ei saaks ju ühtegi pidi rahu.
Mõned ei saa. Ka.
“Minevik on muuseum. Eksponaate seal ei katsuta, sest see jätaks neile Oleviku sõrmejäljed ja mõni võiks üldse maha kukkuda ja katki minna. Ja oh seda leina ja valu siis! Leina ja valu kildude pärast. Tassi pärast, mis enam ei hoiagi enda sees oma Tühjust.”
Ja kes meist poleks oodanud, et lapsepõlv läbi saaks. Mina küll olen. Et lastaks vabaks.
“Ootasin, et lapsepõlv läbi saaks ja et mind lastaks sealt vabaks. Nüüd on saanud. On lastud. Nüüd alles. Need, kes teab, võib-olla vaid mõned aastad, mis on jäänud, on vabad. Igatahes sealt. Sellest.”
Paraku ei ole See päris ainuke asi. On muud ka. Minevikus ehk mitte, aga tulevikus ikka.
Tegelikult. Kahtlustan ma, et “Lõpmatus” on lihtsalt üks kiri. Külalisele. Muud midagi. See üks peatükk, kõik ongi selle ühe, või noh, kahe peatüki pärast. Ülejäänu on tühi-tähi, kribu-krabu. Võltstoredus. Butafooria.
Üheski romaanis, kui ta on õige romaan, ei ole midagi juhuslikku. Kindlasti ei ole juhuslik ka “Külaline” – peatükk, mis justnagu oleks teisest ilmast. Mitte Lõpmatuse omast. Või siis just sealt.
Aga juhuslik ei ole see kindlasti mitte. Miks muidu pikib autor tervelt kaks, jah, kaks, vaatasin just spetsiaalselt järele, peatükki külalise saabumise ja selle vahele, kes siis õigupoolest tuli. Kruvib põnevust.
Ja lõppude lõpuks – miks ka mitte? Miks ei võiks romaan olla kiri? Ajal, mil kirju enam ei saadeta. Või juhul, kui ei olegi võimalik saata.
Kui aadressi ei tea, käib romaan kirja eest küll.
Kui juba olla Kirjanik, siis midagi võiks sellest ju ometi kasu ka olla.
Päriselt kasu, ma mõtlen.
Kirjakoi 