“Artemis Fowl” on üleilmne lastekirjanduse hittraamat, mis ilmus küll ka eesti keeles, aga mulle tundub, et vähema tähelepanuga. Vähemalt ei mäletanud seda näiteks paari raamatukogu töötajad.
Peategelane Artemis Fowl II on rikka ja vana suguvõsa värskeim võsu, 12aastane geenius-kurjategija, kelle isa on õnnetuses teadmata kadunuks jäänud, ema ära pööramas ja varandus kokku kuivamas. Miks mitte varastada kulda haldjatelt, kellel seda kraami teadupärast jagub? Fowl koos oma truu teenri ja turvamehe Butleriga hangivad haldjaraamatu ning varsti hakkab poiss plaani ellu viima, püüdes pantvangi haldjapiiga Holly Shorti (kes juhtub olema maa-aluse haldjamaa esimene naispolitseinik). Haldjate reaktsioon on valuline, mitte niivõrd väljapressitava kulla kui fakti pärast, et inimeste käes on haldjaraamat ja see viib ilmselt kahe rassi verise konfliktini. Järgneb hoogne ja põnev action ning üksteise ülekavaldamine. Colfer ise on öelnud, et kirjutas Die Hardi lastele ja ma saan aru, mida ta silmas peab.
Colfer on iirlane ja tema haldjad ei ole “Sõrmuste isanda” nõtked ebamaised olendid, vaid päris kirev seltskond, keda iirlaste legendid haldjarahvaks nimetavad. Nad on tehnoloogia arengult inimestest kõvasti ees. Mulle olid nad palju sümpaatsemad kui see kullamaias poisike – ei juhtu just tihti, et lugeja läheb peategelase vastaste leeri üle. Külmaks jätvale peategelasele vaatamata loen võibolla isegi järgesid (neid on vist seitse).
Kirjakoi 