Katrin Pauts “Politseiniku tütar”

Peategelane Eva jätab ajakirjanikuameti Tallinnas ja naaseb lapsepõlvekoju Saaremaal. Teda ootavad seal 20 aasta vanused saladused, mis ei lase tal eluga edasi minna. Kunagi Eva kooliajal oli tapetud või jäljetult kadunud kolm selle küla neidu. Juhtumeid ei lahendatud ja see vajutas pitseri tervele külale. Eva isa oli uurimisega tegelenud politseinik, kes hiljem merre läks ja uppus. Mõni aeg hiljem võttis endalt elu Eva ema. Paljulubav algus, aga edasine ongi suuresti tegelaste p…sse läinud elude tutvustus. Saaremaale tuleb Eva kutse peale kõigepealt tema üks vend Londonist ja hiljem ka teine vend, edukas iduettevõtja. Mõlema edu on tegelikult fassaad. Keegi jälgib neid metsast ja nii mõnigi külaelanik on suures ärevuses.

Mulle ei meeldinud tegelased ja kirjaniku toon, mis oli natuke kuri ja üleolev. Lugemine läks vaevaliselt ja peaaegu vastumeelselt. Esimesest kolmandikust sain teada ainult, et kadunud tüdrukud on terve küla inimeste elu ja saatused pekki keeranud, aga nende hädasid oli maalitud liiga paksude värvidega. Tekst, eriti dialoog oli liiga ohtrasõnaline ja isennast kordav.

Lõpuks võiks isegi küsida, kas see üldse oli krimka. Peategelase uurimistöö küll tapjat ei paljastanud. Sisuliselt talle lõpuks lihtsalt öeldi, kes see oli.

Aivo Aia “Eesti kirikud läbi sajandite”

Facebooki “Lugemise väljakutses” oli ülesanne lugeda läbi raamat, mille olen ostnud kaanel oleva tutvustuse põhjal. See osutus üheks keerulisemaks ülesandeks, sest ma ei osta raamatuid kaanetutvustuse järgi. Ma ei oska neist midagi välja lugeda, mille põhjal raamatu headust saaks hinnata. Aga kuna selline ülesanne oli, vaatasin nüüd raamatuid poes just selle pilguga ja ostsin sooduskampaania müügist Eesti kirikuid tutvustava raamatu. Olen mälumängur ja pea igas mängus on küsimus stiilis: Selle Eesti asula keskel asub selline ja selline kirik. Mis asula on? Mina tavaliselt ei tea.

“Eesti kirikud läbi sajandite” lubas tagakaanel konkreetselt: “Aivo Aia on aastaid kogunud vanu fotosid Eesti kirikutest, viimastel ajal neid ka ise palju pildistanud. Nii ongi raamatus kõrvuti mõned vanad ja kaasaegsed fotod, sise- ja välisvaated, kokku 206 luteri kirikut läbi kolme sajandi. Iga kiriku kohta on lisatud tutvustav tekst koos kiriku asukohaga Eesti kaardil.” Kõlas nagu hea investeering kümne euro eest.

Pettusin. Kirikuid tutvustavad tekstid olid liiga lühikesed ja lakoonilised, lühemad kõigest viis-kuus lauset, pigem laiendatud pildiallkirjad. Nii lühikeste tekstidega on raske edasi anda lugu, aga lugu on see, mis meelde jääb, mitte loetelu aastaarvudest, löövidest ja nimedest. Teiseks oli raamat mustvalge. Kujunduslikult oli see isegi ilus, aga kirikute äratundmist aitaks hõlbustada, kui tänapäeva fotod oleks olnud värvilised. Vanad eesti- või tsaariaegsed fotod olid enamasti nii kribud, et neilt ei saanud eriti palju infot. Kolmandaks oli raamat toimetamata. Isegi tagakaane tutvustuses on kirjaviga. Raamatul ei ole mingit raamistavat sissejuhatust või kokkuvõtet, mis püüaks natukenegi üldistada seda kirikute rodu. Kujundus on küll ilus, aga see tuleb osalt sisu arvelt.

Muidugi, lollimaks see raamat ei tee. Lihtsalt see oleks võinud olla palju parem.

Daniel Wisser “Mägede kuninganna”

Veel üks romaan, mis ei peaks olema punaste kaante vahel. Või ma ei tea, mida neist punastest kaantest üldse arvata. Seni olen arvanud. Enam ei oskagi nagu. Kahtlane värk.

Veel üks haiguslugu. Kusjuures mitte eriti veenev.

Mis muidugi väärib äramärkimist – vorm. Aga natuke liiga palju mahakriipsutusi jne. Dialoogid iseenesest pole paha. Tegelikult pole miski paha. Eeskujulikult kirjutatud romaan. Kui need eeskujulikud traagelniidid nii väga välja ei paistaks.

Kui “Mägede kuninganna” nüüd kuidagi kokku võtta, siis tsitaadiga.

“Veini juuakse selleks, et purju jääda. Pentobarbitaali juuakse selleks, et ära surra.”

PS Hulgiskleroosi põdeda on kahtlemata hull, aga seda ma oleks nagu teadnud ilma “Mägede kuningannata” ka.

Selja Ahava “Taevast pudeneb asju”

“Mõnikord variseb taevas, mõnikord vajub maa. Mõnda tabab niivõrd arusaamatu õnn, et sellega on raske edasi elada.

Mõnikord juhtub midagi – ainult üks kord -, aga sa jääd terve ülejäänud elu mõtlema, et miks. Mõnikord ei juhtu midagi ja sa mõtled kogu ülejäänud elu, et miks see siis ei juhtunud.”

Mõnikord pudeneb taevast jääkamakaid ja keegi saab pihta. Mõnikord tabab loto peavõit (või välk) kedagi kaks korda järjest. Või neli. Või viis. Lotot võib muidugi lihtsalt enam mitte mängida. Aga välgu eest ei pääse kuskile.

“Asjad juhtuvad. Ühekorraga, valel ajal, eri aegadel, valedes kohtades. Inglid ei otsusta. Sest alati on ikkagi keegi, kes unustab uudiseid kuulata, vaatab tagasi, kuigi ei tohiks, või seisab vales kohas.”

Sellepärast paradiis ei saabugi.

Samas – alati on kusagil üks õunaseeme, mille keegi on seinaprakku pistnud ja seejärel unustanud. Muidugi mitte kohe, aga lõpuks ikka. Lõpuks unustatakse nii mõndagi. Tahes või tahtmata.

Õunapuu muidugi läheb kasvama.

PS Tädi Annu on üks kõige võluvamaid romaanitegelasi, keda mul on au olnud kohata. Ta on peaaegu nagu Jorgi tädi Florentine. Või noh, mis peaaegu. Täiesti. Selle vahega, et Jorgi tädi ei vildi, ta kirjutab raamatuid ja teeb muid asju, aga ma ei kahtle hetkekski, et kui ta tahaks, saaks ta ka viltimisega suurepäraselt hakkama. Ja kahekordne lotovõit viiks ta totaalselt endast välja.

PPS Et see nüüd isegi lähiringile täiesti arusaamatuks ei jääks, siis soovitan meenutada “Vanaisa maja” ja “Sünnipäeva” ja eelkõige mõlemat.

PPPS “Taevast pudeneb asju” oli aastal 2015 Finlandia kirjandusauhinna nominent.

Stephen King “Öine vahetus”

Õudusjutte on mõttetu objektiivselt hinnata. Hirm on ju subjektiivne asi. Näiteks jätsid mind sellest Stephen Kingi vanas jutukogus täiesti külmaks nimilugu rottidest kubisevast tehasehoonest ja “Hall ollus”, milles mees jõi halvaks läinud õlut ja muutus mingiks voolavaks möginaks. Aga ilma ühegi üleloomuliku koletiseta “Karniis” ja “Redeli ülemine pulk” tekitasid ehtsalt hirmu nii lugemise ajal kui ka praegu, kui ma neid meenutan. Midagi ei ole teha, rotte ma ei karda, aga kõrgust koledal kombel. “Karniis” oli ju iseenesest tohutult lihtne lugu sellest, kuidas mees pidi pilvelõhkuja ülakorruse kitsast karniisi mööda majale ringi peale tegema. “Redeli ülemine pulk” oli selle kogumiku kindlalt kõige parem lugu, Kingil tulevad lapsepõlve tagasi vaatavad lood väga hästi välja.

Enamik lugusid tekitas minus kahevahelolekut. Kirjutatud nagu peab üht novelli kirjutama, puändiga. Korraliku ülesehitusega jutte on värskendav lugeda praegusel ajal, kus alguse ja lõputa soga pressib igasse ajakirja. Aga kui “õigeid” lugusid on pea kakskümmend üksteise otsas, hakkab see mõjuma skemaatiliselt. Mõni puänt oli nii kunstlik, et lugu oleks parem ilma selleta. Näiteks “Kolli” õudus ja headus ei seisnenud ju pimeduses luuravas kapikollis, vaid isa tegelaskujus. Häid detaile või tegelasi oli õnneks igas loos.

Juhan Paju “Hõõguv rist”

“Hõõguv rist” on vampiiriromaan, mille algus lubabki parajat gooti õudust. Üks joodik märkab öösel Haapsalu vanal kalmistul hõõguvat vana raudristi. Teda ei usu keegi, aga mõnda aega hiljem näeb sama üks Haapsalus ööbinud bussijuht (kaugliinibusside parkimisplats oli tõesti vana kalmistu kõrval) ja legend läheb liikuma. Varsti jõuab see kohaliku muuseumi töötajate kõrvu, kes otsustavad kuulujuttu kontrollida. Ja keskööl tõusebki hauast kirst, millest astub välja kaunis naine.

Nüüd muundub õudukas olmekomöödiaks/ulmekaks, milles neljakümneaastane kiilaspäisusele kalduv muuseumidirektor Aivar avastab end veidrast armunelinurgast.

Lähenesin sellele raamatule kerge murega. 1990ndatel oli Paju minu jaoks Eesti meelelahutuskirjanduse tipp, aga äkki ei kannata ta enam välja võrdlust praegusega, mil sellest valdkonnast Eestis on saanud peaaegu et tööstusharu? Kenasti kannatab, tekst on ladus, tegevust jagub ja nalja saab ka. Ja see ehe 90ndate tunne, kui politsei meenutab miilitsat ja muuseumidirektori palk on nii väike, et ei jaksa külalist kostitada.

Läänemaa ja Haapsalu ei ole hullupööra rikas kirjanike poolest, aga seda kirjanikku võime küll enda omaks pidada. Haapsalu ei ole lihtsalt “Hõõguva risti” või Paju esimese romaani “Hiromandi kokteil” tegevuspaik, vaid võiks õelda, et lausa tegelane. Iga tänav, rannajupp ja metsatukk on päriselt olemas ja täpselt kujutatud. Isegi Paju tegelastel on päris haapsallastest prototüübid ja väheke edev, nagu Paju oli, ei varjanud ta seda nende eest. “Hõõguva risti” peategelane on Aivar, tema naine Vilma. Kui uurisin tuttavalt Vilmalt, kelle mees on Aivar, kas Paju on tema raamatusse kirjutanud, naeris Vilma, et jah, aga mitte selle tegelasena, vaid ühe paljalt Paralepas ujunud naisena. Nii olla Paju talle öelnud. Lühidalt, haapsallased armastavad oma 2003. aastal siit ilmast lahkunud kirjanikuhärrat.

Erik Axl Sund “Varesetüdruk”

Stockholmis leitakse vägivallatunnustega laip. Poisil on eemaldatud suguelundid, teda on enne tapmist pekstud.

Poissi ei õnnestu identifitseerida. Kriminaaluurija Jeanette Kihlberg saab tapmise uurida, aga tal ei ole eriti millestki kinni hakata. Varsti leitakse järgmine samasugune laip, aga uurimise niidiotsi ei tule ikka.

Kuna midagi paremat uurimise lähtekohaks ette võtta pole kui äsja avastatud seksuaalpervertide võrgustik, satub ta kokku psühhoterapeut Sofia Zetterlundiga, kes on üht selle liiget uurinud. Juhuslikult on Zetterlundil ka patsiendid, kes on lapsepõlves läbi elanud väga hullu seksuaalset teistlaadset väärkohtlemist. Naistel tekib hea klapp ja sünnib väga veider uurijatandem.

Mul ei ole teoreetiliselt mitte midagi Põhjamaade krimka kui žanri vastu, aga olen lugenud mõnda üksikut ja tavaliselt pole see nii palju vaimustust tekitanud, et järge oleks viitsinud lugeda.

Mu põhitingimus on see, et lahendust vajav müsteerium peab olema hea. Selle kõrval kannatan ma välja igasugused perverssused. Aga “Varesetüdruk” oli krimkana igav. Politseijaoskonna elu oli okei, naiste kodune elu ka hästi kujutatud, aga põnevust tegelikult ei tekkinud.

Lugu oli nii psühholoogiasse mässitud, et ma ei osanud enam hinnata, kas see oli ka tõepärane või kaasamõtlemist väärt. Kuidas muudavad lapsepõlve psühhotraumad tegelikult inimest? Kas tõesti nii, nagu selles raamatus kirjeldatud?

Need mitme isiksusega tegelased tunduvad mulle, võhikule, sama ebausutavad kui haldjad või päkapikud. Kui lõpuleheküljel avastasin, et sama lugu jätkub teises (ja ilmselt kolmandas) osas, siis panin raamatu südamerahuga kinni ja mõtlesin jumal tänatud, et mul ainult esimene osa oli, sest järgmisi küll ma lugeda ei viitsi.

Olga Tokarczuk “Maailma kõige inetum naisterahvas”

Tokarczuki “Päeva majas, öö majas” kuulutab selgeltnägija Lew ette maailma lõppu, aga maailm ei lõpe.

Ei määratud ajal ega hiljem. Lew vaatab rõdult linna, samasugust nagu eile, nagu tunni aja eest.

“Aga Lewile tundus, et kõik oli veidi teistsugune. Aga milline? Täpselt ei saanud aru. Lew tajus selles turvalises, tuttavas vaates võltsi. Ta tõmbas ninaga, justkui oleks kahtlustanud kõrbelõhna. Paari minuti pärast, kui ta oli juba külmast kange, mõistis ta – maailm lõppes, ehkki jäi näiliselt edasi kestma. Just nii näeb välja tõeline lõpp. /…/ Järgmisest päevast hakkas Lew elama maailmas, mida enam ei eksisteerinud, mis oli üleni illusioon, inertne uni, meelte harjumus.”

Samas olukorras ollakse “Maailma kõige inetumas naisterahvas” – Tokarczuki kuut juttu koondavas kogus. Londonist Varssavisse saabunud doktor Andrews eksleb kummaliselt väändunud reaalsuses, psühhootilises episoodis, Sabina, kes käib doktor M-i juures koristamas ja kellel on viis poega, tahaks heita pehmele roosale vaibale ja olla doktor M-i väikese tütre nukk. Olegile teevad abikaasa ja ämm selgeks, et surm on kaugelt keerulisem olukord, kui võiks arvata, võtku surnud Oleg end kokku ja saagu sellest aru.

Elu ja surm, uni ja ärkveolek segunevad “Maailma kõge inetumas naisterahvas” nagu “Päeva majas, öö majaski” – on akende avamise aeg, verinoorte ja habraste vistaariavõsude toahämaruses võrgutamise aeg.

“Võsud kasvavad aastas terve meetri, suvel ei tohi aknaid ja rõduuksi lahti jätta: võsud tungivad tuppa, otsivad suuremaid avausi rahutult hõljuvates kardinates, ning mul on tunne, et nad tahaksid jõuda mööblini, istuda laua taha… Ah, serveeriksin sellele taimele teed oma parimast serviisist, pakuksin rammusaid pirukaid.”

PS “Maailma kõige inetuma naisterahva” esikaane siseküljele kleebitud väikeses kolmnurkses taskus oli laenutajakaart, selline, mida raamatukogud kasutasid ajal, mil kõik ei olnud veel internetis. Kaardi järgi olin ma selle 2005. aastal ilmunud vihiku esimene lugeja. Tokarczuk ise pälvis tänavu Nobeli kirjanduspreemia.

Olga Tokarczuk “Päeva maja, öö maja”

Elu ja surm, uni ja ärkvelolek, päev ja öö.

Me arvame, et need on erinevad, aga ei pruugi olla. Võib-olla ei olegi. On päeva maja, see, mida me peame eluks, tegelikkuseks, ja öö maja, mis on unenäod, ulmad, tume jõevesi, mis  voolab maja all ja maja alt läbi, ja me elame neis korraga. Üks pole tõelisem kui teine.

Ja ega nad olegi eraldi. On koos.

Unenäod võivad olla (ja ehk ongi) tegelikumad kui elu. Või see, mida me peame eluks, tegelikkuseks.

“Ma ütlesin Martale, et meil  kõigil on kaks maja: üks konkrteene, paigutatud aega ja ruumi; teine – lõpetamata, aadressita, ilma võimaluseta joonisenagi jäädvustamiseks. Ja et me elame mõlemas samaaegselt.”

“Ja ma pean veel kordama – meie maailm on asustatud magajatega, kes surid ja näevad unes, et elavad. Seepärast on maailmas järjest enam inimesi, seda asustavad magavad surnud, neid tuleb aina juurde, aga tõelisi inimesi, kes elavad esimest korda, on ikka vähe. Kogu selles segaduses ei või keegi meist teada, kas ta on see, kes näeb elu unes, või see, kes elab tegelikult.”

“Päeva maja, öö maja” on kaleidoskoop, kõik need tegelased, kuidagi seostamatud, aga ometi seotud –  täiskuu ajal libahundiks muutuv ladina keele õpetaja, joodik, kelle sees elab lind, naine, kes läheb otsima unenäos kohatud meest ja leiabki, 14. sajandi pühak Kummernis, tema eluloo kirjutanud ja oma identiteedis kahtlev munk ning… seened.

Kõik need retseptid. Kevad-kärbseseen hapukoores. Tamme-kivipuravik hapukoores. Magustoit murumunadest. Punase kärbseseene tort. Või ja tuhksuhkur.

Seeni ei tasu alahinnata, sest seened on hüpnotiseerijad.

“Nad said selle omaduse küüniste, kiirete jalgade, hammaste ja mõistuse asemel.”

Olla seen.

“Minus ei oleks mingit hirmu, ma ei kardaks surma. Mida see surm ikka on, ainus, mis nad võivad minuga teha, on mind maast lahti kiskuda, tükkideks lõikuda, praadida ja ära süüa.”

No tõepoolest!

 

 

Raquel Jaramillo Palacio “Ime”

 Kümneaastase August Pullmani nägu on geenivimkade tõttu nii moondunud, et esimesel nägemisel ehmatab ja tekitab vastikust igaühes. Nüüd on ema otsustanud ta kooli panna. Võib ette kujutada, milliseks proovikiviks see on teistele õpilastele ja Augustile endale.

Eks ma saan muidugi aru, et koolilapsed võiks seda raamatut lugeda juba ainuüksi sõnumi pärast – et oleks lihtsam mõista natuke teistsuguseid klassikaaslasi. Aga kartsin, et raamat on üks sentimentaalne nutukas, mille lõpunilugemine nõuab kõvasti kannatust. Tuleb autorit kiita, sest ta on nii kitsa ja libeda raja lõpuni käinud libastumata. Teiste suhtumine Augustisse ei ole liiga suhkrune ega ülepingutatult vastik. Neid on seinast seina ja igaüks usutav. Väga hea oli ka võte vahetada keskseid tegelasi, nii et üht ja sama sündmust sai näha mitmest vaatepunktist.

Nii imelik kui see ka ei tundu, oli päris tore lugemine.