Elu ja surm, uni ja ärkvelolek, päev ja öö.
Me arvame, et need on erinevad, aga ei pruugi olla. Võib-olla ei olegi. On päeva maja, see, mida me peame eluks, tegelikkuseks, ja öö maja, mis on unenäod, ulmad, tume jõevesi, mis voolab maja all ja maja alt läbi, ja me elame neis korraga. Üks pole tõelisem kui teine.
Ja ega nad olegi eraldi. On koos.
Unenäod võivad olla (ja ehk ongi) tegelikumad kui elu. Või see, mida me peame eluks, tegelikkuseks.
“Ma ütlesin Martale, et meil kõigil on kaks maja: üks konkrteene, paigutatud aega ja ruumi; teine – lõpetamata, aadressita, ilma võimaluseta joonisenagi jäädvustamiseks. Ja et me elame mõlemas samaaegselt.”
“Ja ma pean veel kordama – meie maailm on asustatud magajatega, kes surid ja näevad unes, et elavad. Seepärast on maailmas järjest enam inimesi, seda asustavad magavad surnud, neid tuleb aina juurde, aga tõelisi inimesi, kes elavad esimest korda, on ikka vähe. Kogu selles segaduses ei või keegi meist teada, kas ta on see, kes näeb elu unes, või see, kes elab tegelikult.”
“Päeva maja, öö maja” on kaleidoskoop, kõik need tegelased, kuidagi seostamatud, aga ometi seotud – täiskuu ajal libahundiks muutuv ladina keele õpetaja, joodik, kelle sees elab lind, naine, kes läheb otsima unenäos kohatud meest ja leiabki, 14. sajandi pühak Kummernis, tema eluloo kirjutanud ja oma identiteedis kahtlev munk ning… seened.
Kõik need retseptid. Kevad-kärbseseen hapukoores. Tamme-kivipuravik hapukoores. Magustoit murumunadest. Punase kärbseseene tort. Või ja tuhksuhkur.
Seeni ei tasu alahinnata, sest seened on hüpnotiseerijad.
“Nad said selle omaduse küüniste, kiirete jalgade, hammaste ja mõistuse asemel.”
Olla seen.
“Minus ei oleks mingit hirmu, ma ei kardaks surma. Mida see surm ikka on, ainus, mis nad võivad minuga teha, on mind maast lahti kiskuda, tükkideks lõikuda, praadida ja ära süüa.”
No tõepoolest!
Kirjakoi 