Tokarczuki “Päeva majas, öö majas” kuulutab selgeltnägija Lew ette maailma lõppu, aga maailm ei lõpe.
Ei määratud ajal ega hiljem. Lew vaatab rõdult linna, samasugust nagu eile, nagu tunni aja eest.
“Aga Lewile tundus, et kõik oli veidi teistsugune. Aga milline? Täpselt ei saanud aru. Lew tajus selles turvalises, tuttavas vaates võltsi. Ta tõmbas ninaga, justkui oleks kahtlustanud kõrbelõhna. Paari minuti pärast, kui ta oli juba külmast kange, mõistis ta – maailm lõppes, ehkki jäi näiliselt edasi kestma. Just nii näeb välja tõeline lõpp. /…/ Järgmisest päevast hakkas Lew elama maailmas, mida enam ei eksisteerinud, mis oli üleni illusioon, inertne uni, meelte harjumus.”
Samas olukorras ollakse “Maailma kõige inetumas naisterahvas” – Tokarczuki kuut juttu koondavas kogus. Londonist Varssavisse saabunud doktor Andrews eksleb kummaliselt väändunud reaalsuses, psühhootilises episoodis, Sabina, kes käib doktor M-i juures koristamas ja kellel on viis poega, tahaks heita pehmele roosale vaibale ja olla doktor M-i väikese tütre nukk. Olegile teevad abikaasa ja ämm selgeks, et surm on kaugelt keerulisem olukord, kui võiks arvata, võtku surnud Oleg end kokku ja saagu sellest aru.
Elu ja surm, uni ja ärkveolek segunevad “Maailma kõge inetumas naisterahvas” nagu “Päeva majas, öö majaski” – on akende avamise aeg, verinoorte ja habraste vistaariavõsude toahämaruses võrgutamise aeg.
“Võsud kasvavad aastas terve meetri, suvel ei tohi aknaid ja rõduuksi lahti jätta: võsud tungivad tuppa, otsivad suuremaid avausi rahutult hõljuvates kardinates, ning mul on tunne, et nad tahaksid jõuda mööblini, istuda laua taha… Ah, serveeriksin sellele taimele teed oma parimast serviisist, pakuksin rammusaid pirukaid.”
PS “Maailma kõige inetuma naisterahva” esikaane siseküljele kleebitud väikeses kolmnurkses taskus oli laenutajakaart, selline, mida raamatukogud kasutasid ajal, mil kõik ei olnud veel internetis. Kaardi järgi olin ma selle 2005. aastal ilmunud vihiku esimene lugeja. Tokarczuk ise pälvis tänavu Nobeli kirjanduspreemia.
Kirjakoi 