“Hõõguv rist” on vampiiriromaan, mille algus lubabki parajat gooti õudust. Üks joodik märkab öösel Haapsalu vanal kalmistul hõõguvat vana raudristi. Teda ei usu keegi, aga mõnda aega hiljem näeb sama üks Haapsalus ööbinud bussijuht (kaugliinibusside parkimisplats oli tõesti vana kalmistu kõrval) ja legend läheb liikuma. Varsti jõuab see kohaliku muuseumi töötajate kõrvu, kes otsustavad kuulujuttu kontrollida. Ja keskööl tõusebki hauast kirst, millest astub välja kaunis naine.
Nüüd muundub õudukas olmekomöödiaks/ulmekaks, milles neljakümneaastane kiilaspäisusele kalduv muuseumidirektor Aivar avastab end veidrast armunelinurgast.
Lähenesin sellele raamatule kerge murega. 1990ndatel oli Paju minu jaoks Eesti meelelahutuskirjanduse tipp, aga äkki ei kannata ta enam välja võrdlust praegusega, mil sellest valdkonnast Eestis on saanud peaaegu et tööstusharu? Kenasti kannatab, tekst on ladus, tegevust jagub ja nalja saab ka. Ja see ehe 90ndate tunne, kui politsei meenutab miilitsat ja muuseumidirektori palk on nii väike, et ei jaksa külalist kostitada.
Läänemaa ja Haapsalu ei ole hullupööra rikas kirjanike poolest, aga seda kirjanikku võime küll enda omaks pidada. Haapsalu ei ole lihtsalt “Hõõguva risti” või Paju esimese romaani “Hiromandi kokteil” tegevuspaik, vaid võiks õelda, et lausa tegelane. Iga tänav, rannajupp ja metsatukk on päriselt olemas ja täpselt kujutatud. Isegi Paju tegelastel on päris haapsallastest prototüübid ja väheke edev, nagu Paju oli, ei varjanud ta seda nende eest. “Hõõguva risti” peategelane on Aivar, tema naine Vilma. Kui uurisin tuttavalt Vilmalt, kelle mees on Aivar, kas Paju on tema raamatusse kirjutanud, naeris Vilma, et jah, aga mitte selle tegelasena, vaid ühe paljalt Paralepas ujunud naisena. Nii olla Paju talle öelnud. Lühidalt, haapsallased armastavad oma 2003. aastal siit ilmast lahkunud kirjanikuhärrat.
Kirjakoi 