Veel üks romaan, mis ei peaks olema punaste kaante vahel. Või ma ei tea, mida neist punastest kaantest üldse arvata. Seni olen arvanud. Enam ei oskagi nagu. Kahtlane värk.
Veel üks haiguslugu. Kusjuures mitte eriti veenev.
Mis muidugi väärib äramärkimist – vorm. Aga natuke liiga palju mahakriipsutusi jne. Dialoogid iseenesest pole paha. Tegelikult pole miski paha. Eeskujulikult kirjutatud romaan. Kui need eeskujulikud traagelniidid nii väga välja ei paistaks.
Kui “Mägede kuninganna” nüüd kuidagi kokku võtta, siis tsitaadiga.
“Veini juuakse selleks, et purju jääda. Pentobarbitaali juuakse selleks, et ära surra.”
PS Hulgiskleroosi põdeda on kahtlemata hull, aga seda ma oleks nagu teadnud ilma “Mägede kuningannata” ka.
Kirjakoi 