Facebooki “Lugemise väljakutses” oli ülesanne lugeda läbi raamat, mille olen ostnud kaanel oleva tutvustuse põhjal. See osutus üheks keerulisemaks ülesandeks, sest ma ei osta raamatuid kaanetutvustuse järgi. Ma ei oska neist midagi välja lugeda, mille põhjal raamatu headust saaks hinnata. Aga kuna selline ülesanne oli, vaatasin nüüd raamatuid poes just selle pilguga ja ostsin sooduskampaania müügist Eesti kirikuid tutvustava raamatu. Olen mälumängur ja pea igas mängus on küsimus stiilis: Selle Eesti asula keskel asub selline ja selline kirik. Mis asula on? Mina tavaliselt ei tea.
“Eesti kirikud läbi sajandite” lubas tagakaanel konkreetselt: “Aivo Aia on aastaid kogunud vanu fotosid Eesti kirikutest, viimastel ajal neid ka ise palju pildistanud. Nii ongi raamatus kõrvuti mõned vanad ja kaasaegsed fotod, sise- ja välisvaated, kokku 206 luteri kirikut läbi kolme sajandi. Iga kiriku kohta on lisatud tutvustav tekst koos kiriku asukohaga Eesti kaardil.” Kõlas nagu hea investeering kümne euro eest.
Pettusin. Kirikuid tutvustavad tekstid olid liiga lühikesed ja lakoonilised, lühemad kõigest viis-kuus lauset, pigem laiendatud pildiallkirjad. Nii lühikeste tekstidega on raske edasi anda lugu, aga lugu on see, mis meelde jääb, mitte loetelu aastaarvudest, löövidest ja nimedest. Teiseks oli raamat mustvalge. Kujunduslikult oli see isegi ilus, aga kirikute äratundmist aitaks hõlbustada, kui tänapäeva fotod oleks olnud värvilised. Vanad eesti- või tsaariaegsed fotod olid enamasti nii kribud, et neilt ei saanud eriti palju infot. Kolmandaks oli raamat toimetamata. Isegi tagakaane tutvustuses on kirjaviga. Raamatul ei ole mingit raamistavat sissejuhatust või kokkuvõtet, mis püüaks natukenegi üldistada seda kirikute rodu. Kujundus on küll ilus, aga see tuleb osalt sisu arvelt.
Muidugi, lollimaks see raamat ei tee. Lihtsalt see oleks võinud olla palju parem.
Kirjakoi 