Jørn Lier Horst “Salauks”

“Salaukse” Horst ei ole “Koopamehe” ja “Jahipenide” Horst, see on selge. Kusjuures alustasin ma “Koopamehega” – neljast vaieldamatult kõige tugevamaga.

Uurisin väheke, tuli välja, et pigem lootustandva visandina mõjuv “Talveks suletud” on “Jahipenidest” ja “Koopamehest” pisut varasem teos, see seletaks nii mõndagi, aga “Salauks” jälle on hilisem, nii et mine sa võta kinni.

No ega ta halb ole, aga midagi erilist ka mitte.

Inspektor Wistingu korralikkust ja turvalist igavust tasakaalustav Line – Wistingu ajakirjanikust tütar – on taas täiesti kasutu, sest ta on puhkusel ja ega teda eriti miski peale lapseootuse huvita. Noh, ta satub kogemata parasjagu uuritavasse loosse ja kogemata on temast natuke tolku ka, kuigi enamjaolt ei räägi ta isale midagi, lihtsalt võtab teadmiseks ja valutab südant. Nii et see pole ikka see. Kaks uurijat on ikka kaks uurijat, pole midagi teha. Ja ma ikka küsiks, jälle, milleks ajakirjanik, kes ei ole ega tahagi olla ajakirjanik. Kui ta juba on loodud, siis tehku tööd!

Wistingu hetkeline sisemine segadus lõpuks – süüst vabastatud kahtlusalune tegi enesetapu, mida ta süüdimõistetuna ilmselt ei oleks teinud – tuletas meelde, et jah, Horst on tõepoolest kirjutanud kriminaalromaani, mis on palju rohkem kui lihtsalt üks mõrvalugu, aga “Salauks” see ei ole.

Eia Uus “Tüdrukune”

No mis ma oskan ütelda…

Lugesin, võib isegi vist ütelda, et ootasin seda raamatut suure huviga. Ja mõtlesin, et mida paganat see pealkiri ometi võiks tähendada.

Mis on sümptomaatiline. See mitteteadmine. Raamat läbi, tundus see isegi naljakas. Et ma ei teadnud. No kus ma saanukski 🙂

Aga muus osas… No naistekas see ei ole. Naistekas ei tulekski (ja see on kompliment) autoril välja, kui ta ka kangesti tahaks. Aga ega ta taha. Naisteka jaoks on ta liiga hea tüdruk.

Ei oskagi ütelda, on “Tüdrukune” rohkem raamat naistele või meestele või kes teda õieti (ja eeskätt) peaks lugema. Või kas nad loevad. St loevad-loevad, aga kas just need, kes peaks. No peab lootma. “Puhta põllekese ja lumivalgete põlvikutega” head tüdrukud loevad nagunii. Aga küsimus jääb, see kui…

“Kui ma poleks olnud Nii Hea Tüdruk kuni väga hiljutise ajani, oma puhta põllekese ja lumivalgete põlvikutega.”

Et mis siis oleks?

Aga äkki ei olekski midagi? Isegi raamatut mitte.

Leena Lehtolainen “Kiusatute kaitsja”

Mäletan, et Lehtolaise “Minu esimene mõrv” punapäise Maria Kallio esimese juhtumina äratas kuidagi tähelepanu.

Ma isegi ei mäleta, kas võtsin selle raamatukogust või ostsin. Kui ostsin kui uue (hea) sarja esimese, siis igatahes olen ma ta edasi andnud palvega mitte tagastada, ühesõnaga suunanud taaskasutusse. Mida ma olen ikka teinud, kui olen alt läinud – seda juhtub, ikka veel, kuigi harva, sest ma olen kole ettevaatlik.

Mis ei tähenda, et taaskasutusse suunatu lugeda ei kõlbaks. Kõlbab-kõlbab, vägagi, nii alt ma nüüd ka ei lähe, aga kodus ei pea see just olema.

Seda enam, et riiulite mahutavus on piiratud.

PS Ega “Kiusatute kaitsjagi” kohta ole midagi halba öelda. Täitsa tore krimka.

Katja Kettu “Rose on kadunud”

“Mu ema moondus hundiks ja see on tõsi.” Ehk siis esimene lause.

Hea lause, et alustada romaani.

Viimane nii hea ei ole, sest teeb raamatust… lihtsalt ühe armastuse loo. Mitte eriti mõjuva. Triviaalse vast isegi.

Millest on kahju. Et on valitud natuke nagu selline tee. Et ikka meeldiks ja läheks hinge.

Müüki see vast kasvatab, aga. Võib-olla ei kasvata ka.

Olen lugenud Kettut selle ilmumise järjekorras, korralikult. Mis on enam-vähem kirjutamise (või vähemalt soome keeles ilmumise) järjekord ka.

“Keevitaja” oli vapustav. “Ämmaemand” samuti, kuigi midagi natuke nagu hakkas nihkuma. Kuidagi vaevu. Veel ei saanud õieti arugi. “Ööliblikas”… nojah. Oli kuidagi nagu… imelik. Veel rohkem sinnapoole. Ja nüüd siis “Rose on kadunud” – on see nüüd siis lihtsalt üks armastuse lugu – niisugune, nagu neid ikka kirjutatakse ja kuulsaks saavad – või on ta midagi muud?

Vist eriti enam ei ole, neile võrguga kinni püütid indiaanilapsukestele vaatamata. Sest “Keevitaja” puhul ei hakanud niisugust asja üldse mõtlemagi, et kas ja mis. Ja “Ämmamanda” puhul siiski ka mitte. Need on päris. Ei ole kohe üldse toode.

Keel muidugi on endiselt kaunis. Nende “noorte hirmsate soome naiste” keel, milles ei oska kirjutada keegi teine. Ja see viis maailma näha. Sest kes teine kirjutaks nii?!

“Pesin su puhtaks, metsa mullase seene, pigisilmse hämara kuusiku olevuse, märja ja tumma, ja polnud teada, millist niidistikku sa endaga kaasas kannad.”

Või siis nii.

“/…/ kes ometi nägi nii ilusaid unenägusid, kõneles kalade keelt, temale oli määratud teine rada, aga kes oskab enam neid õigeid pidi käia, kui pooled on asfaldi all ja teiste kohal on kiirtee laiendus ja viinapood.”

Ega jah. Peale nende “noorte hirmsate soome naiste” ei kirjuta niimoodi keegi. Oleks et nad ei mõtleks nii väga sellele kõigile meeldimise (ja ma mõtlen siin müügi jne) peale. Poleks ju põhjust.