Mart Kivastik “Taevatrepp”

taevatreppNüüd ma saan aru küll. Miks see raamat Jaanusele nii väga meeldis.

Esialgu mõtlesin, et kiidab niisama tühja.

Aga jah, ma kujutan ette küll, mis tunne tal seda raamatut lugedes võis olla. Ma küll ei oska, pole kunagi osanud sõita, käed lenksust lahti. Mis lahti, mul polnud ratastki, aga ühel suvel siiski oli. No peaaegu. See ratas oli minu käsutuses.

Ja see tunne, et sul on korraga ratas, millega sa võid sõita, kui tuju tuleb, lihtsalt võtad ja sõidadki, see, ma kujutan ette, on enam-vähem seesama lenksust lahti tunne.

Seda tunnet tahaks tagasi küll.

Ja muidugi oli see seesama 1970ndate keskpaiga lõpmata pikk suvi.

Või mis suvi, iga viimane kui päev oli lõpmata pikk, juhtuda võis mida iganes, kuigi tavaliselt ei juhtunud üldse midagi ja päriselu oli veel ees. Kui võis tahta saada heliloojaks või hokimängijaks, aga lõpuks said ainult eelarvestajaks.

Ja päriselu ei tulnudki.

Tore raamat, kurb ka, aga selline pärisraamat. Ja hea lõpuga. Häid lõppe on harva.

Üks retsept vist hea raamatu kirjutamiseks on, selle on Viivi Luik oma “Varjuteatris” sõnastanud. Ega see lihtne ole, aga mis teha.

Nii et kirjutatagu ikka sellest, mida kõige rohkem häbenetakse. Ja ärgu öeldagu, et midagi ei häbeneta. Ärgu valetatagu.

 

Anton Tšehhov “Valik novelle. Kajakas”

tsehhov2Tšehhov on üks mu lemmikuid novellikirjutajaid, aga tõele au andes – oma 15 aastat polnud ma teda küll lugenud. Kui nüüd seda 1968. aastal sarjas “Kooli kirjavara” välja antud valikkogu lugema hakkasin, ehmatasin päris ära, sest algus tundus jama. On ju küll raamatuid, mis puudutavad eriliselt noore ja lolli inimese hinge, nii et ta vaimustusest täitsa ogaraks läheb, aga tasakaalukas keskeas üle loetuna tunduvad liiga lihtsakoelised ja paksu värviga võõbatud. Kas tõesti ka Tšehhov? Õnneks mitte. Lihtsalt (küllap koolilastele mõeldes) oli koostaja algusse kuhjanud peotäie mõne lehekülje pikkusi följetone, mis iseenesest olid kirjutatud meisterlikult, aga ikkagi lihtsalt mõnda pahe piitsutavad ajalehejutud. Põhiliselt said lömitajad, aga tölbid ka. See osa lõpeb tinglikult “Vankaga” (teate küll, poiss kirjutab ahastava kirja vanaisale, et see ta peksva ja näljutava härrasrahva juurest linnast koju viiks, aga aadressiks kirjutas “külasse vanaisale”).

“Vaenlased” on nii pikkuse kui ka sisu mõttes vahevorm. “Palat nr 6”, kuigi mitte parim, on juba tõsine tükk (mõnes mõttes koomiline ka). Peategelane doktor Ragin on haritud, valgustatud ja heasüdamlik provintsiarst, kelle haiglas töötajad peksavad patsiente, näljutavad, varastavad. Ragin on omaks võtnud stoitsiskliku maailmavaate – ei hakka tema vargaid karistama, kui neil endil südametunnistust ei ole. Või kui patsient ei saa parimat ravi, siis sellest on küll kahju, aga lõpmatu universumi seisukohast mis vahet seal on. Kõik me sureme varem või hiljem. Valu – see on ju ettekujutus.

Selliseid ragineid, kes ei realiseeri oma võimeid, vaid tiksuvad vähenõudlikena oma väikekodanliku elu kusagil provintsis ära, on ka kõik järgmised Tšehhovi novellid täis. Ta on sedalaadi mees, et kirjutab novelli terve inimese elu ära. Võib tunduda, et need on eelkõige ajastukriitilised – elavad Vene aadlikud ja ametnikud jõudeelu, loevad romaane ja igavlevad, filosofeerivad ja arutavad, kuidas vaeste talupoegade elu parandada, aga lõpuks ei muutu miski, sest ehk ei ole talupojad veel hariduseks valmis jne. Aga see on inimelu suur küsimus – kas ja kuhu peab lõpuks jõudma.

Raamatu lõpetab näidend “Kajakas”, mis tegeles sama teemaga. Mulle ei meeldi näidendeid lugeda, aga see oli peaaegu samaväärne novellidega.

Igaks juhuks ütlen lõpuks välja ka põhilise, mida kõik peaks nagunii teadma: Tšehhov kirjutab lihtsalt nii neetult hästi. Ta novellides ei ole kopka eestki raskepärasust, mida klassikute loomingu puhul kardetakse.

Jaan Kross “Klio silma all”

klio Võtsin selle raamatu Läänemaa keskraamatukogu üleliigsete ja tasuta raamatute riiulist ainult Krossi nime pärast, kuulnud ma sellest varem ei olnud. Tuli välja, et tegemist on kogumikuga ja selle osad on mulle tuttavad küll.

“Neli monoloogi Püha Jüri asjus” oli uuesti eriti aktuaalse kindlasti ülemöödunud aastal, kui Tallinnas sai näha vana meistri Michael Sittowi maale. Sittow, Tallinnast pärit maalikunstnik, tegi 15.-16. sajandil peadpööritavat karjääri Euroopa kungingakodades, maalis kuningaid ja kuningannasid. 1506 pidi ta ema surma ja päranduseasjade tõttu kodulinna naasma ja otsustas mõneks ajaks end siia elama sättida. Aga arvate, et tallinlased rõõmustasid kuulsa kaaslinlase kojujõudmise üle? Ema uus mees ei tahtnud noormehele anda ei ema maja, raha ega töökoda. Maalrite ja klaasijate gildi liikmed käitusid sama väiklaselt, leides, et välismaa kuulsus ei maksa midagi – kes tahab Tallinnas kunstnikuna töötada, peab gildi kuulumiseks esmalt aastakese ootama ja uuesti eksamitöö tegema, et oma oskusi tõestada. Sittow ei lase ennast alandustest häirida.

Teine lugu, “Michelsoni immatrikuleerimine”, käsitleb sama teemat, ainult teisest ajast. Peategelane on 18. sajandi Venemaa kõrge sõjaväelane Johann von Michelson, Pugatšovi mässu mahasuruja, Katariina II favoriit. Krossi järgi on Michelson ärakaranud eesti talupoeg, kes nüüd, kuulsuse tipul otsustab kodumaal siinsele aadelkonnale koha kätte näidata. Ta võtab Tallinnasse rüütelkonda immatrikuleerimise tseremooniale kaasa oma talupoegadest vanemad. Hoogne, energiaga lugu.

Tundmatu oli mulle lühijutt “Kahe kaotsiläinud paberi lugu”, milles üks siinne noormees, keda kõidab väga maarahva pärimus, valmistub Peterburi koduõpetajaks sõitma. Arvake ära, kes. Ei läinud eriti korda.

“Pöördtoolitunnis” mõtiskleb Kross Jannseni, Postimehe, saksa mõisnike ja sõltumatuse teemal. Teadupärast hakati eestikeelse pärisajakirjanduse isa Johann Voldemar Jannseni süüdistama, et see on baltisaksa mõisnikelt saanud salaja suuri rahalisi toetusi, väidetavalt selle eest, et ta teeniks nende, mitte eesti rahva huve. Süüdistused rikkusid mehe maine ja panid talle ka ajaloos pikaks ajaks musta pleki külge. Mis siis, et Jannsen vastu ajas – tema polevat Postimehes ridagi kirjutanud, mida ta ise õigeks ei pea. Kross tahab vist öelda, et aatelistel jutumeestel on lihtne põlastada kedagi, kes millegi käegakatsutava kordasaatmiseks kompromisse teeb. Vähemalt Eesti ajakirjandusajaloos on Jannseni nimi tänaseks puhtaks pestud. Malle Salupere “Postipapa” järel oli “Pöördtoolitund” minu jaoks lahtisest uksest sissejooksmine, teema oli ammmu ära nämmutatud ja läbi seminaaritatud. Aga see on minu probleem.

Mulle tundub, et kokkuvõttes kirjutas Kross need lood ikkagi oma kaasaja valusatel teemadel. Kas loomeinimene saab puhtaks jääda, kui ümberringi on elu madal ja räpane; mida tähendab olla suurmees võõraste valitsejate all; kas on õigem painduda või seista sirge seljaga murdumiseni? Vormilt olid lood huvitavad ja täitsa vabalt võib neid lugeda lihtsalt toreda ilukirjandusena, otsimata sealt mingeid teise või kolmanda tasandi sõnumeid.

Yrsa Sigurðardóttir “Lunastus”

lunastus“Lunastus” on “Pärandi” ja “Lõpparve” järel kolmas Freyja ja Huldari sarjas. Freyja on psühholoog ja Huldar politseinik.

Selle üle, kui ilmekas (või õigemini ilmetu) see uurijatepaar on, eriti Huldar, olen ma pärast “Lõpparvet” juba virisenud.

Noh, paremaks ei ole asjalood läinud, pigem vastupidi. Isegi Freyja vennatütrest torssis titt on neist tükk maad paeluvam.

“Lunastuse” teema iseenesest – koolikiusamine ja mida kõike see endaga kaasa võib tuua – on huvitav. Sotsiaalmeediamaailm samuti.

Lugu ise aga venib ja on põhjendamatult keeruline.

Jah, autor viib lõpuks küll kõik otsad kokku, aga see pole enam rõõm viimase pusletüki õigele kohale asetumisest, vaid kergendus – et lõpuks see (siiski) õnnestus.

Paul Raud “Kellata torn”

kellata-torn“Kellata torn” on unenäoline uit ajapragudes, kus kõik muutub ja millegi peale ei saa kindel olla – kummaline ooperiteater agulis, deemonlikud moosekandid, oht kiirteel tiibklaveri alla jääda, lovecraftlikud aiad, painajalikud tühermaad, harrypotterlikud raamatukogud, kaardistamata kõrvaltänavad, leopardid…

Borges ja Ristikivi, Armin Kõomägi ja Rabelais.

Linnad mille südames laiutab kõrb. Pöörane karneval.

Kummaline mosaiik, kus või leida tükke kust iganes.

Kindlasti värskem kui suur jagu eesti nüüdiskirjandust, ja üldse mitte põhja-euroopalik, Ida-Euroopast rääkimata.

Stilistiline tour de force – määratlus, mis “Kellata torni” saadab – on mingis mõttes õige, aga kruvib ootused liiga kõrgele ja osutub lõpuks romaani suurimaks puuduseks. Natuke asjatundlikku toimetamist kulunuks ehk ära. Dialoogide puhul. Ja muus osas kohati ka.

Lugusid jutustada autor mõistab, kuigi tegelikult… on see vist hoopis armastusromaan.

Tsitaat ka:

“Sedasorti inimesi polnud palju, kõigest nii ühe väikese teatrisaali jagu, ning seda kergemini õnnestus neil märkamatult läbi selle ilma pragude pugeda.

Kes ei olnuks neid tänavail kohanud ja veidi võõristavalt silmitsenud või siis harjumusest lihtsalt kahe silma vahele jätnud.”

PS “Kellata torn” on 1999. aastal sündinud autori debüütromaan.

Michel Foucault “Teadmine, võim, subjekt. Valik räägitust ja kirjutatust”

foucaultOmal ajal ülikoolis tuli neid 20. sajandi strukturaliste, poststrukturaliste, semiootikuid, ühiskonnateadlasi ja filosoofe päris kõvasti lugeda. Üldiselt mulle nad meeldisid, sest neist oli küll raske aru saada, aga seda suurem oli rõõm, kui õnnestus mõne erilise veidriku mõttekäigule pihta saada ja avastada enda jaoks mõni täiesti uus võimalus maailma mõtestada. Bourdieu, Eco, Barthes, Kristeva, Bahtin, Lotman – andke ainult ette. Välja arvatud Foucault, kes libises mul peaaegu alati peost.

Midagi ma sain muidugi aru, eriti kui keegi teine tema mõtteid seletab, aga tema enda tekstiga oli raske. “Teadmiste arheoloogia” referaat oli asi, mille ma lõpuks lihtsalt kokku kirjutasin, ilma, et kirjutatu mõttest aru oleksin saanud.

“Teadmine, võim, subjekt”, mis annab artiklite, loengute ja intervjuudega kogu Foucault´ tegutsemisperioodist ülevaate, ainult kinnitas mu eelarvamusi. Tema teesid on uhked ja provokatiivsed, aga ma ei suuda enamasti jälgida mõttekäiku, millega ta nendeni jõuab. Ja lõpuks ei ole ma üldse kindel, kas kõlava teesi taga on mingi sisu. Natuke nagu David Lynchi “Twin Peaksiga” – no ei saa aru, kas see soga, mis sulle aetakse, on ülidiip ja sul on vaja ainult veel natuke pingutada, et sellest elu mõte kätte saada, või on soga ainult soga ja autor peab peenikest naeru.

Foucault uurib võimu (aga suhteliselt kitsaste institutsioonide kaudu, kuulsad on vangla ja kliinikumi käsitlused), seksuaalsuse ja seksi tähenduse muutumist ajas (avastab oma üllatuseks, et paganlike kultuuride seksikäsitlus polnud sugugi nii vaba nagu kristlased arvavad), hullumeelsuse kontseptsiooni teket ja muundumist. Kokku paras segapudru, mis peaks siiski sobituma mingisse tervikusse, mida ta aga ei jõua valmis kirjutada. Tihti visanddab ta ainult võimaliku uurimissuuna, mida keegi teine võiks edasi ajada.

Ilmselt ei ole mul lihtsalt piisavalt eruditsiooni või vajalikku filosoofiaajaloolist tausta, võib-olla olen ka liiga rumal, et temast aru saada või teistsuguse peakujuga, et tema ideid vastu võtta. Need mõtted tulevad, kui selle raamatu loenguid ja artikleid lugeda. Kergem hakkab, kui lugeda intervjuusid, eriti hilisemast ajast (ka hilisema aja artiklitega haakusin ma paremini), kus ta korduvalt nendib, et ah see mu vana idee…jah, pean tunnistama, et olen oma seisukohad ümber vaatama pidanud ja päris nii need asjad ei ole, nagu 1960ndatel arvasin.

Aga see ei ole siiski halb raamat, vaid midagi enamat kui tavaline ilukirjandus. Sest mitmes kohas juhatas ta mind mõnele minu jaoks täiesti uuele mõtterajale ja see oli põnev, ükskõik, kas ma autoriga nõus olin või mitte.

Muide, üks kord õnnestus mul kooli ajal Foucault´ mõtestajana hiilata ka, aga vannun, et see juhtus puht kogemata ja tegelikult oli üsna teenimatu. Pühapäevahommikuses seminaris (paras peoöö oli seljataga) tegi keegi ettekande Foucault´ vangla teemast. Seal on põhiasi panoptikumi kui ideaalse jälgimisasutuse teema. Et panoptikumi keskel asub valvur ja keskpunti avatud kongid on ringis ümber tema. Ja järelikult pole jälgitavatel võimalik keskpunktist tuleva pilgu eest kuhugi varjuda. Kellel on selle kohta mingeid mõtteid, uuris entusiastlik õppejõud. Kellelgi ei olnud. Ta ärgitas meid veel, aga ikka valitses piinlik vaikus. Kuni mina pidin midagi ütlema. Pomisesin siis, et vangid saavad ju igaüks endakujulise privaatse ruumi tekitada, kui pööravad jälgijale (võimule) selja. Mulle tundus see piltlikustatud näite absurdselt kaugele arendamine ja sisult mõttetus. Õppejõud aga lausa vaimustus ja käskis mul hakata oma maailma avardavate tõlgenduste blogi pidama hakata (mida ma muidugi ei teinud). “Teadmisest, võimust, subjektist” oli kosutav lugeda juba keskealise Foucault´ ülestunnistust, et vanemates uurimustes ei pööranud ta üksikisikule ja tolle vabale tahtele piisavalt tähelepanu. Õige teeots, Michel!

Leelo Tungal “Seltsimees laps ja suured inimesed. Veel üks jutustus õnnelikust lapsepõlvest”

IMG_2852 “Seltsimees laps” on sisuliselt kirjanik Leelo Tungla lapsepõlve mälestusteraamat. Leelo oli alles koolieelik, kui NKVD võttis 1950ndate alul kinni ta õpetajast ema. Väike Leelo saab aru, et ema tuleb koju tagasi, kui ta on hea laps (ja ju läks ta mustade meestega kaasa, sest Leelo oli paha laps). Eks ta püüab seda kõigest väest, aga esiteks ei ole ükski laps täiuslik – vahel ei ole võimalik vastu panna kiusatusele porilompides trampida või muud ulakust teha. Teiseks, mida tähendab hea laps? Kas olla selline, nagu raadio ja kool õpetavad? Olla seltsimees laps? Nõukogude aja skisofreeniline dilemma.

Raamat on hea, aga mitte parem kui selle põhjal valminud film. Film oli kontsentreeritum, justkui hea toimetaja oleks raamatust üle käinud ja põhisõnumi kinolinal tugevamalt esile tõstnud. Minu lugemiselamust lahjendas ka vahetult enne loetud David Vseviovi raamat “Kaks esimest nädalat” samast perioodist, mille kõrval tundus Tungla oma puine. Soovitan Tungla raamatut lugeda võimalusel enne filmi vaatamist.