Kaks lugu, tegelikult isegi kolm kahekümneaastase vahega. Mis iseenesest on üsna tavaline võte. Kolmas lugu vahele pikitud kirjadena on vähem tavaline, seda enam, et esialgu pole vähimatki (vale)vihjet, kes kellele neid on saatnud.
Stockhomi stseenid on tükk maad paeluvamad kui paarikümne aasta tagune viieaastase Billy Nilssoni kadumise lugu. Stockholmi Vera Nilsson on huvitavam kui see Vera Nilsson, kes sõidab kodukohta lootuses oma kadunud venna kohta midagi välja uurida. Tegelikult nad nagu polekski päris üks ja sama inimene, aga see selleks. Larsi liin jääb pooleli. Veronica Nilssoni ja Leoni liin ei paku lõpuks seda, mis ta lubab. Ja nii edasi. Pisiasjad ühesõnaga.
“Suve lõpp” on seda tüüpi põnevik, kus politseiuurijal (Krister Månsson) pole erilist funktsiooni ega karakterit (kui kõhukatarr maha arvata), ei peagi olema.
Pole ka paeluvat tegevuspaika (kui teraapiarühm maha arvata, aga see pole päris see).
Seega peab kandma lugu ise.
Ja kannab ka, kohati väga hästi – kogu see õõvastav aegruum, kus ei saa mitte milleski kindel olla ja kõik on vaheldumisi ja korraga kahtluse all.
See kandis isegi nii hästi, et võtsin “Suve lõpu” Haapsalusse kaasa ja lugesin korteris torumehi passides ühe jutiga läbi.
Kirjakoi 