Tegemist on The Night´s Dawni nime kandva triloogia kolmanda osaga, žanrilt pesueht kosmoseooper, üle 1300 lehekülje. Olen 2006. aastal arvustanud BAASis teist osa ja lõpetanud sõnadega: “Üldiselt ei ole ma siukeste kosmosesarjade fänn, aga pärast hädavajalikku hingetõmbepausi kavatsen kolmanda osa ka läbi lugeda.” 14 aastat läks mööda ja loetud ta sai. Ainult et mälu ei ole enam endine ja raske oli meenutada, kes on kes ja kuidas ta loosse puutub. Üldine lugu oli mul meeles, sest see oli lihtsalt nii äge. Kolkaplaneedil Lalonde juhtub midagi, mis võimaldab surnud hingedel elavate kehasid üle võtta. Selgub, et pärast surma on nad vaevelnud piinades, mille kõrval põrgu tundub paradiis. Seepärast on neil vastupandamatu tung elavasse kehasse tagasi pääseda. Kui surnu su keha üle võtab, jääb su enda vaim allasurutuna kehasse alles. Surnu ülevõetud inimene on hirmtugev ja käsutab valge tule nimelist võimet. Neid ei õnnestu Lalondele aheldada ja teise osa lõpuks on tavaline osa inimkonnast tohutute pingutustega suutnud end täielikust kaotusest pääseda. Kuidas olukord aga võiduks pöörata, pole neil õrna aimugi.
Kulus 250 lehekülge, enne kui suutsin esimesse tegevusliini ennast nii sisse lugeda, et läks väga huvitavaks. Selles pääseb eriti jälk elav surnu Quinn Dexter Maale ja asub seda üle võtma. Maale jõuavad ka teda jälitavad tavainimesed Louise ja Genevieve Kavanagh – esmapilgul kõige ebasobivamad kangelased. Lapseohtu õekesed on juba surnute poolt vallutatud idülliliselt Norfolki planeedilt ja aadlipreilid, kelle senine elu on kulgenud vanemate range järelevalve all ja muidu nagu vati sees. Louise on peale selle veel lapseootel, isaks kosmoselaeva kapten ja kahe esimese osa kangelane Joshua Calvert. Sere on päris hea liin. Dexter on neetult kaval ja kuri, Louise osutub ootamatult visaks ja tema Maa-avastamist samuti põnev lugeda. Maa tegelikud valitsejad, hallid kardinalid, kelle olemasolu tavainimesed ei aimagi, on ühest küljest stiililiselt juba väga pulp, kohati aga siiski väärilised vastased Dexterile.
Tagasipöördunud surnute peamine juht on aga Al Capone, kes on oma käpa alla saanud juba mõne planeedi ja korraliku kosmoselaevastiku. Tema meetodid uue impeeriumi loomiseks ei erine nendest, millega ta omal ajal Chicagot valitses. Tema peatükke on päris huvitav lugeda.
Kolmas liin, millele on rohkem tähelepanu pühendatud, kirjeldab surnute ja Kulu kuningriigi (üks iseseisvaid ja võimsamaid inimkonna osasid) võitlust planeedil Ombey, mida kuningriik tahab surnutest puhastada. Sellest liinist hakkasin ma rohkem aru saama vist alles raamatu teises pooles, kui meeleheitel surnute tahe oli viimase neile jäänud maatüki sellest universumist kusagile tundmatusse kohta minema viinud. Surnud võisid piisava hulga ja soovi korral terveid planeete meie universumist mujale viia. Nad ise olid veendunud, et kusagile normaalsesse kohta, kus nad saavad föderatsiooni vägedest rahu. Mõni planeet oligi juba läinud.
Liine on veel. Tähtsaim neist Joshua Calverti oma, kes oma kosmoselaevaga läheb kontrollima vihjet, nagu suudaks ühe tulnukrassi ammukadunud jumal inimesi surnute probleemi osas aidata.
Kokkuvõttes paras tohuvabohu, mis leiab küll lõpplahenduse (muidu vist ei oleks viitsinud seda lõpuni lugedagi, kui ei oleks olnud närivat uudishimu, kas ja kuidas elavad surnutest vabanevad), aga ma ei ole kindel, et see on õnnestunud lõpp. Stiililiselt oli see igal juhul jabur, selline tunne, nagu lõppeks kosmoseõudukana alanud ja militaarulmena jätkunud oopus mingi muusikalinumbriga. Mõned tegelased ja nende agenda mulle ei meenunudki ja ma lugesin nende tegemisi kirjeldavad leheküljed läbi lihtsalt kohusetundest. Aga suuremalt jaolt oli raamat põnev ja meelelahutuslik ning seal oli kõike, mis ulmesse mahub – isegi häid ideid, põnevaid võõraid tsivilisatsioone ja filosoofiat.
Kirjakoi 