“Kui jumal oli jänes” on natuke nagu Foeri “Äärmiselt vali ja uskumatult lähedal” – lapsest jutustaja, ühe korraliku kunstisaali täis kummalisi sugulasi ja tuttavaid, üks veidram kui teine.
No ja muidugi 11. septembri kaksiktornide katastroof.
Kui ühe parafraasiga kokku võtta, siis on see lugu ajast, mil unistused olid väikesed ja kõigile kättesaadavad, maiustused maksid penni ja jumal oli jänes.
Mulle lihtsalt tuli ühel heal päeval raamatukogus meelde, et Lehte oli hakanud “Kui jumal oli jänesest” rääkima pärast seda, kui mina olin talle rääkinud Nicole Kraussi “Suurest kojast”.
Mis omakorda tekitab tagantjärele veel ühe seose, sest Kraussist Foerini pole pikk tee.
Seda, kuidasmoodi jumal oli jänes, Lehte mulle ei ütelnud. Ütles, et ei saa seda teha.
No ja ega ta saanud ka. Kuidas sa ütled, kui jumal on jänes ja sul on võti, aga ei ole lukku ja kirjutuslaud on kadunud 🙂
Selleks oleks vaja kolme romaani täit sõnu. Nii et loetagu. Kõiki kolme.
Kirjakoi 