Et siis Jaan Martinsoni 2019. aasta krimkade esitosina üheteistkümnes. Kümnes, üheksas ja seitsmes on raamatukogust koju tassitud ja riiulis hunnikus ootel.
Ega muud olegi öelda, kui korrata Martinsoni öeldut – täiuslik kriminaalromaan.
“Suve lõpust” on ta tükk maad parem, õieti olekski “Suve lõpp” nagu “Sügisroima” visand – sama struktuur, samad liinid, aga kõik on pisiasjadeni paigas. Mitte ükski detail pole niisama ja neid on loosse pikitud just parasjagu.
Algusest lõpuni põnev ka.
No mis sa hing veel oskad tahta.
Kirjakoi 