Martinsoni nimekirja seitsmes.
Natuke nagu Kepler, selline joonalinnalik. On paras annus geniaalseid psühhopaate, on õudust, verd ja jõhkrat vägivalda, on politikuid.
Psühhiaatrit ei ole. Sellest on kahju.
Aga väga põnev. Ja tundub, et võiks jätkuda. On otsi, mis jäävad lahti.
Kui võrrelda “Sügisroima” ja “Täiesti tavalise perekonnaga”, siis – on vist parem jah. St veel parem.
Ühesõnaga selline klassikaline Põhjamaade (krimi)põnevik.
PS Jean-Christophe Grangé´iga läksin alt. Laenasin tema “Surnute maa”, aga edetabeli esimene oli ta hoopis tunamullu ja mitte sellega.
No mis seal ikka, tuleb “Reisija” järele minna.
Kirjakoi 