“Seltsimees laps” on sisuliselt kirjanik Leelo Tungla lapsepõlve mälestusteraamat. Leelo oli alles koolieelik, kui NKVD võttis 1950ndate alul kinni ta õpetajast ema. Väike Leelo saab aru, et ema tuleb koju tagasi, kui ta on hea laps (ja ju läks ta mustade meestega kaasa, sest Leelo oli paha laps). Eks ta püüab seda kõigest väest, aga esiteks ei ole ükski laps täiuslik – vahel ei ole võimalik vastu panna kiusatusele porilompides trampida või muud ulakust teha. Teiseks, mida tähendab hea laps? Kas olla selline, nagu raadio ja kool õpetavad? Olla seltsimees laps? Nõukogude aja skisofreeniline dilemma.
Raamat on hea, aga mitte parem kui selle põhjal valminud film. Film oli kontsentreeritum, justkui hea toimetaja oleks raamatust üle käinud ja põhisõnumi kinolinal tugevamalt esile tõstnud. Minu lugemiselamust lahjendas ka vahetult enne loetud David Vseviovi raamat “Kaks esimest nädalat” samast perioodist, mille kõrval tundus Tungla oma puine. Soovitan Tungla raamatut lugeda võimalusel enne filmi vaatamist.
Kirjakoi 