Paul Raud “Kellata torn”

kellata-torn“Kellata torn” on unenäoline uit ajapragudes, kus kõik muutub ja millegi peale ei saa kindel olla – kummaline ooperiteater agulis, deemonlikud moosekandid, oht kiirteel tiibklaveri alla jääda, lovecraftlikud aiad, painajalikud tühermaad, harrypotterlikud raamatukogud, kaardistamata kõrvaltänavad, leopardid…

Borges ja Ristikivi, Armin Kõomägi ja Rabelais.

Linnad mille südames laiutab kõrb. Pöörane karneval.

Kummaline mosaiik, kus või leida tükke kust iganes.

Kindlasti värskem kui suur jagu eesti nüüdiskirjandust, ja üldse mitte põhja-euroopalik, Ida-Euroopast rääkimata.

Stilistiline tour de force – määratlus, mis “Kellata torni” saadab – on mingis mõttes õige, aga kruvib ootused liiga kõrgele ja osutub lõpuks romaani suurimaks puuduseks. Natuke asjatundlikku toimetamist kulunuks ehk ära. Dialoogide puhul. Ja muus osas kohati ka.

Lugusid jutustada autor mõistab, kuigi tegelikult… on see vist hoopis armastusromaan.

Tsitaat ka:

“Sedasorti inimesi polnud palju, kõigest nii ühe väikese teatrisaali jagu, ning seda kergemini õnnestus neil märkamatult läbi selle ilma pragude pugeda.

Kes ei olnuks neid tänavail kohanud ja veidi võõristavalt silmitsenud või siis harjumusest lihtsalt kahe silma vahele jätnud.”

PS “Kellata torn” on 1999. aastal sündinud autori debüütromaan.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s