Võtsin selle raamatu Läänemaa keskraamatukogu üleliigsete ja tasuta raamatute riiulist ainult Krossi nime pärast, kuulnud ma sellest varem ei olnud. Tuli välja, et tegemist on kogumikuga ja selle osad on mulle tuttavad küll.
“Neli monoloogi Püha Jüri asjus” oli uuesti eriti aktuaalse kindlasti ülemöödunud aastal, kui Tallinnas sai näha vana meistri Michael Sittowi maale. Sittow, Tallinnast pärit maalikunstnik, tegi 15.-16. sajandil peadpööritavat karjääri Euroopa kungingakodades, maalis kuningaid ja kuningannasid. 1506 pidi ta ema surma ja päranduseasjade tõttu kodulinna naasma ja otsustas mõneks ajaks end siia elama sättida. Aga arvate, et tallinlased rõõmustasid kuulsa kaaslinlase kojujõudmise üle? Ema uus mees ei tahtnud noormehele anda ei ema maja, raha ega töökoda. Maalrite ja klaasijate gildi liikmed käitusid sama väiklaselt, leides, et välismaa kuulsus ei maksa midagi – kes tahab Tallinnas kunstnikuna töötada, peab gildi kuulumiseks esmalt aastakese ootama ja uuesti eksamitöö tegema, et oma oskusi tõestada. Sittow ei lase ennast alandustest häirida.
Teine lugu, “Michelsoni immatrikuleerimine”, käsitleb sama teemat, ainult teisest ajast. Peategelane on 18. sajandi Venemaa kõrge sõjaväelane Johann von Michelson, Pugatšovi mässu mahasuruja, Katariina II favoriit. Krossi järgi on Michelson ärakaranud eesti talupoeg, kes nüüd, kuulsuse tipul otsustab kodumaal siinsele aadelkonnale koha kätte näidata. Ta võtab Tallinnasse rüütelkonda immatrikuleerimise tseremooniale kaasa oma talupoegadest vanemad. Hoogne, energiaga lugu.
Tundmatu oli mulle lühijutt “Kahe kaotsiläinud paberi lugu”, milles üks siinne noormees, keda kõidab väga maarahva pärimus, valmistub Peterburi koduõpetajaks sõitma. Arvake ära, kes. Ei läinud eriti korda.
“Pöördtoolitunnis” mõtiskleb Kross Jannseni, Postimehe, saksa mõisnike ja sõltumatuse teemal. Teadupärast hakati eestikeelse pärisajakirjanduse isa Johann Voldemar Jannseni süüdistama, et see on baltisaksa mõisnikelt saanud salaja suuri rahalisi toetusi, väidetavalt selle eest, et ta teeniks nende, mitte eesti rahva huve. Süüdistused rikkusid mehe maine ja panid talle ka ajaloos pikaks ajaks musta pleki külge. Mis siis, et Jannsen vastu ajas – tema polevat Postimehes ridagi kirjutanud, mida ta ise õigeks ei pea. Kross tahab vist öelda, et aatelistel jutumeestel on lihtne põlastada kedagi, kes millegi käegakatsutava kordasaatmiseks kompromisse teeb. Vähemalt Eesti ajakirjandusajaloos on Jannseni nimi tänaseks puhtaks pestud. Malle Salupere “Postipapa” järel oli “Pöördtoolitund” minu jaoks lahtisest uksest sissejooksmine, teema oli ammmu ära nämmutatud ja läbi seminaaritatud. Aga see on minu probleem.
Mulle tundub, et kokkuvõttes kirjutas Kross need lood ikkagi oma kaasaja valusatel teemadel. Kas loomeinimene saab puhtaks jääda, kui ümberringi on elu madal ja räpane; mida tähendab olla suurmees võõraste valitsejate all; kas on õigem painduda või seista sirge seljaga murdumiseni? Vormilt olid lood huvitavad ja täitsa vabalt võib neid lugeda lihtsalt toreda ilukirjandusena, otsimata sealt mingeid teise või kolmanda tasandi sõnumeid.
Kirjakoi 