Anton Tšehhov “Valik novelle. Kajakas”

tsehhov2Tšehhov on üks mu lemmikuid novellikirjutajaid, aga tõele au andes – oma 15 aastat polnud ma teda küll lugenud. Kui nüüd seda 1968. aastal sarjas “Kooli kirjavara” välja antud valikkogu lugema hakkasin, ehmatasin päris ära, sest algus tundus jama. On ju küll raamatuid, mis puudutavad eriliselt noore ja lolli inimese hinge, nii et ta vaimustusest täitsa ogaraks läheb, aga tasakaalukas keskeas üle loetuna tunduvad liiga lihtsakoelised ja paksu värviga võõbatud. Kas tõesti ka Tšehhov? Õnneks mitte. Lihtsalt (küllap koolilastele mõeldes) oli koostaja algusse kuhjanud peotäie mõne lehekülje pikkusi följetone, mis iseenesest olid kirjutatud meisterlikult, aga ikkagi lihtsalt mõnda pahe piitsutavad ajalehejutud. Põhiliselt said lömitajad, aga tölbid ka. See osa lõpeb tinglikult “Vankaga” (teate küll, poiss kirjutab ahastava kirja vanaisale, et see ta peksva ja näljutava härrasrahva juurest linnast koju viiks, aga aadressiks kirjutas “külasse vanaisale”).

“Vaenlased” on nii pikkuse kui ka sisu mõttes vahevorm. “Palat nr 6”, kuigi mitte parim, on juba tõsine tükk (mõnes mõttes koomiline ka). Peategelane doktor Ragin on haritud, valgustatud ja heasüdamlik provintsiarst, kelle haiglas töötajad peksavad patsiente, näljutavad, varastavad. Ragin on omaks võtnud stoitsiskliku maailmavaate – ei hakka tema vargaid karistama, kui neil endil südametunnistust ei ole. Või kui patsient ei saa parimat ravi, siis sellest on küll kahju, aga lõpmatu universumi seisukohast mis vahet seal on. Kõik me sureme varem või hiljem. Valu – see on ju ettekujutus.

Selliseid ragineid, kes ei realiseeri oma võimeid, vaid tiksuvad vähenõudlikena oma väikekodanliku elu kusagil provintsis ära, on ka kõik järgmised Tšehhovi novellid täis. Ta on sedalaadi mees, et kirjutab novelli terve inimese elu ära. Võib tunduda, et need on eelkõige ajastukriitilised – elavad Vene aadlikud ja ametnikud jõudeelu, loevad romaane ja igavlevad, filosofeerivad ja arutavad, kuidas vaeste talupoegade elu parandada, aga lõpuks ei muutu miski, sest ehk ei ole talupojad veel hariduseks valmis jne. Aga see on inimelu suur küsimus – kas ja kuhu peab lõpuks jõudma.

Raamatu lõpetab näidend “Kajakas”, mis tegeles sama teemaga. Mulle ei meeldi näidendeid lugeda, aga see oli peaaegu samaväärne novellidega.

Igaks juhuks ütlen lõpuks välja ka põhilise, mida kõik peaks nagunii teadma: Tšehhov kirjutab lihtsalt nii neetult hästi. Ta novellides ei ole kopka eestki raskepärasust, mida klassikute loomingu puhul kardetakse.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s