Mart Kivastik “Taevatrepp”

taevatreppNüüd ma saan aru küll. Miks see raamat Jaanusele nii väga meeldis.

Esialgu mõtlesin, et kiidab niisama tühja.

Aga jah, ma kujutan ette küll, mis tunne tal seda raamatut lugedes võis olla. Ma küll ei oska, pole kunagi osanud sõita, käed lenksust lahti. Mis lahti, mul polnud ratastki, aga ühel suvel siiski oli. No peaaegu. See ratas oli minu käsutuses.

Ja see tunne, et sul on korraga ratas, millega sa võid sõita, kui tuju tuleb, lihtsalt võtad ja sõidadki, see, ma kujutan ette, on enam-vähem seesama lenksust lahti tunne.

Seda tunnet tahaks tagasi küll.

Ja muidugi oli see seesama 1970ndate keskpaiga lõpmata pikk suvi.

Või mis suvi, iga viimane kui päev oli lõpmata pikk, juhtuda võis mida iganes, kuigi tavaliselt ei juhtunud üldse midagi ja päriselu oli veel ees. Kui võis tahta saada heliloojaks või hokimängijaks, aga lõpuks said ainult eelarvestajaks.

Ja päriselu ei tulnudki.

Tore raamat, kurb ka, aga selline pärisraamat. Ja hea lõpuga. Häid lõppe on harva.

Üks retsept vist hea raamatu kirjutamiseks on, selle on Viivi Luik oma “Varjuteatris” sõnastanud. Ega see lihtne ole, aga mis teha.

Nii et kirjutatagu ikka sellest, mida kõige rohkem häbenetakse. Ja ärgu öeldagu, et midagi ei häbeneta. Ärgu valetatagu.

 

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s