David Vseviov “Elulugu. Kaks esimest nädalat”

IMG_2841Võtsin selle raamatu ette, kuna keegi oli selle Facebooki “Lugemise väljakutse” grupis paigutanud raamatute hulka, mida ta ei ole suutnud läbi lugeda (see on üks teema), aga lõpuks jõuab see hoopis teema alla “Seda raamatut lugedes ma nutsin ja naersin…ja tahtsin kirjanikku kallistada”. Mis on üks neist kuuest teemast, mille pärast ma kaalusin selle aasta suure väljakutse tegematajätmist. Sest ma ei ole kunagi ühegi raamatu peale olnud nii emotsionaalselt ülesköetud, et oleksin tahtnud inimest kallistada. Aga Vseviovi raamat viis mind seisundisse, mida kirjeldab sõna “eufooria” ja mis minu arusaamise järgi on ligikaudu see, mida teema nr 44 nõuab.

Sest see raamat on nii naljakate lugude ja tegelastega, et läheb eluloo- või ajalooraamatute kategooriast päris kirjanduseks.

Sisukokkuvõte on lihtne. Ajaloolane kirjeldab kahte nädalat oma pere ja nende lähedaste elus 1949. aasta kevadel, kui ta sündis. Esimese nädala tegevus toimub peamiselt sünnitusmajas ja teisel nädalal kodus, kus tuttavad käivad katsikul. Raamatu peategelane ei ole kindlasti David. See ei ole isegi ajalugu või ajastu lugu, vaid rohkem nagu portreede ja naljalugude raamat, mis – ilma süžeeta – veereb nii mõnusalt tervikuks, et mul ei tule kohe ühtegi võrdlust pähe.

Naljalood on näiteks sellised: Davidi isa ei pea ükskord ämma sünnipäeval vastu ja kui üks nõme mutt tahab, et mees ulatab sülti, poetab ta: “Kana tuleb ka,” kuigi teab, et naine ei saanud kana. Sellepeale teatab mutt, et ei tahagi sülti ja jääb ootama. Perenaine seda lauset ei kuule ja muudkui imestab, kuidas muidu nii isukad baabad peaaegu midagi ei söö. Ei söö, siis ei söö, mõtleb lõpuks ja viib kringli lauale. Selle peale krigistab vanamutt: “Kana ei olegi?” Perenaine ehmub, vabandab, nutt kurgus. Marfa Kondratjevna kargab nüüd lausa püsti ja deklameerib: “Pole kana, pole ka külalisi,” aga ära muidugi ei lähe.

Tegelased on veelgi naljakamad. Haiglapalatis saame tuttavaks stahhaanovlase-müürsepa Aleksandraga, natuke totu ja pestud punaajuga hiiglasekasvu noore emaga. Aleksandra valab peaaegu pisaraid, et teda juba mitmendat päeva pärast lapse sündi veel haiglas hoitakse, mis ajab ta müüriladumisrekordi lörri. Ta tsiteerib luuletusi Stalinist ja kiristab kadedusest hambaid, kui avastab, kuidas kaevanduse tugede vähendamisega õnnestus Kohtla-Järve kaevandustes hoida kokku tuhandeid rublasid. Ta haletseb ennast, et ei saa müüri ladudes telliseid kokku hoida. Kõlab liiga karikatuurilikult, aga Vseviov paneb ta elama.

Veel naljakam on palatikaaslane Milvi, kes koos abikaasa Velloga on pöörased spordisõbrad, kes peavad spordivõistlusi ka kodus ja vahel lausa maadlustrikoodes. Aga minu sõnad on nõrgad, seepärast tsiteerin: “See oli meie tutvumise esimesel nädalal, kui Vello tegi ettepaneku võistelda hoota kaugushüppes. Köögis. Lävepaku pealt. Üks hüppas ja teine mõõtis. Alguses Vello pakkus, et see, kes hüppab, jääb maandumiskohale seisma ja teine paneb talle kanna taha kommipaberi. Vollil oli neid terve karbitäis. Ma veel küsisin, kust ta need sai, aga Volli ainult muigas kavalalt. See on tal üldse kombeks. See kaval mulje. Ükskord ta tuli koju pika ja peenikese vorstiga. Ma polnud varem selliseid näinud. Küsisin: kust said, aga Vello ainult muigas. Vorst oli hea. Sellise õrna maitsega…”

Kõik tegelased on hullupööra lahedad. Ma ei saanudki aru, kas neil on prototüübid ja noor ajaloolane on vanematelt lihtsalt ülitäpsed mälestused välja pressinud või on need fantaasia vili. Vahet pole, nad on geniaalsed. Mulle väga meeldiks, kui David Vseviov jätaks oma praegused tööd ja kirjutaks edaaspidi ainult ilukirjandust.

Anders de la Motte “Sügisroim”

sygisroim_kaaned_313x200_bleed4_tf.inddEt siis Jaan Martinsoni 2019. aasta krimkade esitosina üheteistkümnes. Kümnes, üheksas ja seitsmes on raamatukogust koju tassitud ja riiulis hunnikus ootel.

Ega muud olegi öelda, kui korrata Martinsoni öeldut – täiuslik kriminaalromaan.

“Suve lõpust” on ta tükk maad parem, õieti olekski “Suve lõpp” nagu “Sügisroima” visand – sama struktuur, samad liinid, aga kõik on pisiasjadeni paigas. Mitte ükski detail pole niisama ja neid on loosse pikitud just parasjagu.

Algusest lõpuni põnev ka.

No mis sa hing veel oskad tahta.

Joe Haldeman “The Forever War”

foreverÜks neid ulmekaid, mis on lugemisnimekirjas oodanud iidamast-aadamast. Raamat on legendaarne, võitis 1975-76 nii Hugo kui ka Nebula ja tegi Vietnami sõja veterani Joe Haldemani kuulsaks ulmekirjanikuks. Aga mul on väike tõrge sõjaromaanide vastu, sest teatud stambid käivad närvidele – lollid tsivilistid, kes on verevalamises süüdi, sõdurpoiste vendlus; see, kuidas nad veres, poris ja kaevikutes mitte omal süül muutuvad/ei muutu koletisteks ja sada veel.

Mingis mõttes järgib kosmosesõtta sattunud William Mandella lugu samu radu, aga teeb seda siiski värskel moel.

Umbes tänapäeval, kui mitu Maa kosmoselaeva läheb ühe tulnukrassi territooriumil kaduma, puhkeb inimeste ja taurlaste vahel sõda. Mandella saadetakse sõtta esimeste seas. Kõigepealt väljaõppelaager ülimalt inimvaenulikul kaugel planeedil, kus juba saab terve hulk noori surma. Siis rünnak vaenlase baasi pihta, kusjuures seni ei ole õnnestunud isegi ühtegi tervet vaenlast kätte saada. See lahing on veel verisem kui väljaõppelaager. Mandella on üks väheseid, kes missioonilt eluga tagasi jõuab, aga see, mis neid Maal ootab, on juba väga võõras. Mandella esimese missiooni lennuaeg on tema jaoks olnud mõni kuu, aga Maal on mööda läinud sajand.

Suutmata muutunud inimühiskonnaga kohaneda teeb mees seda, mida ta ei oleks sõjaväljal hetkekski uskunud – läheb sõtta tagasi. See on alles raamatu esimene pool.

Haldeman oskab kirjutada sõjapidamise ühtaegu tõepäraseks kui ka fantastiliseks, aga tema peategelase raskused muutunud ühiskonnaga kohanemisel on võib-olla isegi tähtsam osa. Eriline pluss on see, et Haldeman ei joruta. Lugesin samal ajal 1200leheküljelist moodsat kosmoseooperit ja seda selgemini paistis silma vanema raamatu suur voorus. Kõik on loo ja sõnumi teenistuses ja tulemus on nagu jaapani aed, kus ei ole midagi üleliigset ja osa on ainult vaataja ettekujutuses. Mis teebki selle ilusaks.

Mulle meeldis ka raamatu õhustik. Kuigi need raamatud ei ole sisult sarnased, oli selles midagi heas mõttes sarnast Frederick Pohli “Gatewayga”.

Sarah Winman “Kui jumal oli jänes”

Winman“Kui jumal oli jänes” on natuke nagu Foeri “Äärmiselt vali ja uskumatult lähedal” – lapsest jutustaja, ühe korraliku kunstisaali täis kummalisi sugulasi ja tuttavaid, üks veidram kui teine.

No ja muidugi 11. septembri kaksiktornide katastroof.

Kui ühe parafraasiga kokku võtta, siis on see lugu ajast, mil unistused olid väikesed ja kõigile kättesaadavad, maiustused maksid penni ja jumal oli jänes.

Mulle lihtsalt tuli ühel heal päeval raamatukogus meelde, et Lehte oli hakanud “Kui jumal oli jänesest” rääkima pärast seda, kui mina olin talle rääkinud Nicole Kraussi “Suurest kojast”.

Mis omakorda tekitab tagantjärele veel ühe seose, sest Kraussist Foerini pole pikk tee.

Seda, kuidasmoodi jumal oli jänes, Lehte mulle ei ütelnud. Ütles, et ei saa seda teha.

No ja ega ta saanud ka. Kuidas sa ütled, kui jumal on jänes ja sul on võti, aga ei ole lukku ja kirjutuslaud on kadunud 🙂

Selleks oleks vaja kolme romaani täit sõnu. Nii et loetagu. Kõiki kolme.

Anders de la Motte “Suve lõpp”

suve-lõppKaks lugu, tegelikult isegi kolm kahekümneaastase vahega. Mis iseenesest on üsna tavaline võte. Kolmas lugu vahele pikitud kirjadena on vähem tavaline, seda enam, et esialgu pole vähimatki (vale)vihjet, kes kellele neid on saatnud.

Stockhomi stseenid on tükk maad paeluvamad kui paarikümne aasta tagune viieaastase Billy Nilssoni kadumise lugu. Stockholmi Vera Nilsson on huvitavam kui see Vera Nilsson, kes sõidab kodukohta lootuses oma kadunud venna kohta midagi välja uurida. Tegelikult nad nagu polekski päris üks ja sama inimene, aga see selleks. Larsi liin jääb pooleli. Veronica Nilssoni ja Leoni liin ei paku lõpuks seda, mis ta lubab. Ja nii edasi. Pisiasjad ühesõnaga.

“Suve lõpp” on seda tüüpi põnevik, kus politseiuurijal (Krister Månsson) pole erilist funktsiooni ega karakterit (kui kõhukatarr maha arvata), ei peagi olema.

Pole ka paeluvat tegevuspaika (kui teraapiarühm maha arvata, aga see pole päris see).

Seega peab kandma lugu ise.

Ja kannab ka, kohati väga hästi – kogu see õõvastav aegruum, kus ei saa mitte milleski kindel olla ja kõik on vaheldumisi ja korraga kahtluse all.

See kandis isegi nii hästi, et võtsin “Suve lõpu” Haapsalusse kaasa ja lugesin korteris torumehi passides ühe jutiga läbi.

Peter F. Hamilton “The Naked God”

nakedgodTegemist on The Night´s Dawni nime kandva triloogia kolmanda osaga, žanrilt pesueht kosmoseooper, üle 1300 lehekülje. Olen 2006. aastal arvustanud BAASis teist osa ja lõpetanud sõnadega: “Üldiselt ei ole ma siukeste kosmosesarjade fänn, aga pärast hädavajalikku hingetõmbepausi kavatsen kolmanda osa ka läbi lugeda.” 14 aastat läks mööda ja loetud ta sai. Ainult et mälu ei ole enam endine ja raske oli meenutada, kes on kes ja kuidas ta loosse puutub. Üldine lugu oli mul meeles, sest see oli lihtsalt nii äge. Kolkaplaneedil Lalonde juhtub midagi, mis võimaldab surnud hingedel elavate kehasid üle võtta. Selgub, et pärast surma on nad vaevelnud piinades, mille kõrval põrgu tundub paradiis. Seepärast on neil vastupandamatu tung elavasse kehasse tagasi pääseda. Kui surnu su keha üle võtab, jääb su enda vaim allasurutuna kehasse alles. Surnu ülevõetud inimene on hirmtugev ja käsutab valge tule nimelist võimet. Neid ei õnnestu Lalondele aheldada ja teise osa lõpuks on tavaline osa inimkonnast tohutute pingutustega suutnud end täielikust kaotusest pääseda. Kuidas olukord aga võiduks pöörata, pole neil õrna aimugi.

Kulus 250 lehekülge, enne kui suutsin esimesse tegevusliini ennast nii sisse lugeda, et läks väga huvitavaks. Selles pääseb eriti jälk elav surnu Quinn Dexter Maale ja asub seda üle võtma. Maale jõuavad ka teda jälitavad tavainimesed Louise ja Genevieve Kavanagh – esmapilgul kõige ebasobivamad kangelased. Lapseohtu õekesed on juba surnute poolt vallutatud idülliliselt Norfolki planeedilt ja aadlipreilid, kelle senine elu on kulgenud vanemate range järelevalve all ja muidu nagu vati sees. Louise on peale selle veel lapseootel, isaks kosmoselaeva kapten ja kahe esimese osa kangelane Joshua Calvert. Sere on päris hea liin. Dexter on neetult kaval ja kuri, Louise osutub ootamatult visaks ja tema Maa-avastamist samuti põnev lugeda. Maa tegelikud valitsejad, hallid kardinalid, kelle olemasolu tavainimesed ei aimagi, on ühest küljest stiililiselt juba väga pulp, kohati aga siiski väärilised vastased Dexterile.

Tagasipöördunud surnute peamine juht on aga Al Capone, kes on oma käpa alla saanud juba mõne planeedi ja korraliku kosmoselaevastiku. Tema meetodid uue impeeriumi loomiseks ei erine nendest, millega ta omal ajal Chicagot valitses. Tema peatükke on päris huvitav lugeda.

Kolmas liin, millele on rohkem tähelepanu pühendatud, kirjeldab surnute ja Kulu kuningriigi (üks iseseisvaid ja võimsamaid inimkonna osasid) võitlust planeedil Ombey, mida kuningriik tahab surnutest puhastada. Sellest liinist hakkasin ma rohkem aru saama vist alles raamatu teises pooles, kui meeleheitel surnute tahe oli viimase neile jäänud maatüki sellest universumist kusagile tundmatusse kohta minema viinud. Surnud võisid piisava hulga ja soovi korral terveid planeete meie universumist mujale viia. Nad ise olid veendunud, et kusagile normaalsesse kohta, kus nad saavad föderatsiooni vägedest rahu. Mõni planeet oligi juba läinud.

Liine on veel. Tähtsaim neist Joshua Calverti oma, kes oma kosmoselaevaga läheb kontrollima vihjet, nagu suudaks ühe tulnukrassi ammukadunud jumal inimesi surnute probleemi osas aidata.

Kokkuvõttes paras tohuvabohu, mis leiab küll lõpplahenduse (muidu vist ei oleks viitsinud seda lõpuni lugedagi, kui ei oleks olnud närivat uudishimu, kas ja kuidas elavad surnutest vabanevad), aga ma ei ole kindel, et see on õnnestunud lõpp. Stiililiselt oli see igal juhul jabur, selline tunne, nagu lõppeks kosmoseõudukana alanud ja militaarulmena jätkunud oopus mingi muusikalinumbriga. Mõned tegelased ja nende agenda mulle ei meenunudki ja ma lugesin nende tegemisi kirjeldavad leheküljed läbi lihtsalt kohusetundest. Aga suuremalt jaolt oli raamat põnev ja meelelahutuslik ning seal oli kõike, mis ulmesse mahub – isegi häid ideid, põnevaid võõraid tsivilisatsioone ja filosoofiat.

Charles L. Harness “The Paradox Men”

paradox_menTuleviku Ameerikas on lõhe rikaste ja vaeste vahel üüratu. Rikkad on väga pahad, vaesed on nende orjad. Vaeste ainus lootus on põrandaalune varaste ühendus, mis röövib rikastelt ja jagab vaestele ning püüab võimulolijaid kukutada. Kõige ägedam varas on salapärane Alar, mälu kaotanud mees, kellel paistavad olevat kõik supervõimed.

Tegemist on ulmekirjanduse klassikaga, aga tunnistan ausalt, et ei istunud mulle see raamat. Mulle käivad närvidele need vanad “pealtnäha juhuslik tüüp, kellest saab superkangelane, kes üksi kukutab maailmavalitseja” ulmekad. Van Vogti “The World of Null-A”, Besteri “Tiiger, tiiger”, Pohli “A Plague of Pythons”. Need on lihtsalt nii ebausutavad ja maailma lihtsustavad. Olgu, Bester oli tegelikult üsna tore. Harnessi päästis natuke raamatu lõpuosa, mida ma siin ära ei räägi.

Lugesin seda 200leheküljelist raamatukest veidi üle aasta, sest alati tuli pärast paari lehekülge uni peale.

Marusja Klimova “Blondid elajad”

klimovaEt siis triloogia, mille autor tahtis välja anda pealkirja all “Teise lõpp” – olnuks väga täpne.

Teise aastatuhande lõpp siis. Peterburis.

“Siniveri” on enam-vähem sama pöörane kui “Blondid elajad” – kui ühe sõnaga kokku võtta, siis karneval. “Majake Bois-Colombes`is” on mul veel lugemata, aga küll ma loen.

“Sinivere” Peterburi enne 1991. aastat, vahele 1990ndate aastate Pariis ja lõpuks “Blondide elajate” 1990ndate Piiter võiks olla ühtede kaante vahel küll. Eks ta mõningat pingutust nõuaks, aga oleks vaimustav tervik.

Autor on öelnud, et tahtis edasi anda ajastu vaimu ega kavatsenud kedagi šokeerida, aga päris tõsi see ikka ei ole, see viimane, ma mõtlen.

Sest “Blondid elajad” (“Siniveri” ehk vähem, aga ikka ka) on pesuehtne huligaanitsemine, pööraselt lõbus kusjuures, isegi siis, kui sa väga täpselt ei tea.

Prototüüpe ja nii edasi, ma mõtlen.

Mitte et seal suurt midagi välja oleks mõeldud, oi ei, võib-olla pole isegi eriti juurde pandud. Lihtsalt üles kirjutatud. No ja siis natuke lisatud, mingi lõbu peab ju olema, kui sa juba kord oled kirjanik.

Mingi sama õhustik, sama pöörasus, oli ka Marina Moskvina “Kuuromaanis”.

PS “Blondide elajate” Marusja on üks täiuslikumaid ja terasemaid vaatlejaid, keda ma kohanud olen.

Åsa Larsson “Päikesetorm”

päikesetormKuidas seda nüüd öelda… Lugeda võib. Ega muud vist olegi ette heita, kui et ühe raamatu jaoks on kõike kuidagi liiga palju.

Loo jaoks aitaks rahaahne(te)st pastori(te)stki, kuigi tõsi – eriti huvitav see ei oleks. Aga aitaks ka Stockholmist asja uurima sõitnud Rebecka Martinssonist, kelle nooreea trauma Kirunas kätte saab. Aitaks tumedatest perekonnasaladustest, mis jäävadki lõpuni lahti harutamata. Aitaks vaimuhaigest mõrtsukast, kes on sundravilt pääsenud ja kogudusse astunud.

Otse igav ei ole, aga huvitavamad liinid jäävad õhku. Rebecka Martinsson ise jääb samuti kuidagi piirjoontetuks. Samas – potentsiaali nagu oleks ja keel on ilus.

Ja “Päikesetorm” on debüüt, nii et mine sa tea…

 

Michel Houellebecq “Serotoniin”

Adobe Photoshop PDF1994. aastal ilmunud “Võitlusvälja laienemine” oli Houellebecqi esimene romaan, kus ta esitles oma peategelast (ja aegruumi), mida ta ikka ja jälle kasutab.

Naksuv boiler, korisev kohvimasin, kuupäevad, paigad.

Maailm, kus inimsuhted muutuvad tasapisi võimatuks, mis omakorda vähendab lugude arvu, millest koosneb üks elu, mis sarnaneb üha enam valulise ja pöördumatu läbikukkumisega – kolmas aastatuhat tõotab tulla tore, kuigi selleni on veel mõned head aastad aega.

“Serotoniini” ajaks on see käes, aga kasutada võiks vabalt neidsamu parafraase. Viimane on esimese laiendus, ülekirjutus, kordus. Igav mitte, aga “Võitlusvälja laienemine” oli huvitavam. “Serotoniin” on selgem, osutavam, aga ons seda vaja? Nii ilmselget osutust?

“Leidus mõningaid tervemõistluslikke märkusi, nagu näiteks see, et “imetaja ei otsusta igal hommikul ärgates, kas ta jääb rühma juurde või eraldub sellest, et hakata oma elu elama” /…/ Konkreetsemalt oli serotoniin enesehinnangu ja rühma sees saavutatud tunnustusega seotud hormoon.”

“Tablett on väike, valge, ovaalne, poolitusjoonega. Ta ei loo ega muuda; ta tõlgendab. Mis on lõplik, selle teeb tablett mööduvaks; mis oli vältimatu, selle teeb ta võimalikuks. /…/ Ta ei anna mitte mingit õnnetunnet ega ka tõelist kergendust, tema toime on teist laadi: muutes elu formaalsuste jadaks, võimaldab ta tähelepanu kõrvale juhtida. Niisiis aitab ta inimestel elada või vähemasti mitte surra – teatava aja jooksul.”

Kolmas aastatuhat tõotab tulla tore!

PS Et see paadunud provokaator usub armastusse, seda me juba teadsime.

Mitte et see nüüd eriline lohutus oleks. Aga isegi ilma selleta – terav pilt on igal juhul rohkem väärt kui hägune.

Kui üldse rääkida, siis rääkida asjadest nii, nagu need on.