Olga Tokarczuk “Aja oma atra läbi koolnute kontide”

Kohti ei maksa alahinnata.

Kui “Aja oma atra läbi koolnute kontide” on hoiatus, ja seda ta ilmselgelt on, siis tuleks silmas pidada piiri.

Piiri igas mõttes.

Tokarczuki peategelane elab asunduses, millel pole nimegi, kuhu on jäänud vaid mõni üksik (pooltühi) majapidamine, üksildasel mägiplatool, sealtsamast jookseb Poola ja Tšehhi piir.

Ometi on see tähtis koht, sest just sealt võivad saada alguse otsustavad sündmused.

Teisalt elab ta maailmas, mis on piiri ületamas, võib-olla juba ületanudki. Üle piiri minek ei tõota kunagi midagi head, isegi kui tundub teisiti. See on ohtlik.

Ilmsüütu usk, tunne, et midagi ei juhtu, sest senimaani ei ole ju juhtunud, on petlik. Piir lihtsalt ei ole veel käes. Ja keegi ei tea, kus see on. See pole märgistatud.

Aga kui see juhtub, võib juhtuda mis iganes.

Kui me ei anna endale aru, et maailm on suur võrk, et see on tervik ja ei ole ühtki asja, mis oleks eraldi.

“Et iga, ka maailma kõige pisem tükike on seotud teistega keerulise korrespondentsikosmose kaudu, mida on raske mõista tavamõistusega. Nõnda see toimib.”

“Meile tuleks seda iga päev meelde tuletada, sest me kipume seda unustama, meile tundub, et me oleme vabad ja et Jumal andestab meile. Ise arvan ma teisiti. Iga tegu, muudetud footonite värelemiseks, liigub lõpuks Kosmosesse kui film ja maailma lõpuni jäävad planeedid seda vaatama.”

Tokarczuk tuletab seda meelde.

“Elu on midagi katsepolügooni sarnast, väga nõudlik eksam, sellest peale läheb arvesse kõik, mida sa teed, iga mõte ja iga tegu, aga mitte sellepärast, et sind hiljem karistada või premeerida, vaid seepärast, et just need loovad sinu maailma.”

“Ei tule teist ja paremat maailma
me jaoks. Nii nagu ühtki tegu
ei tõsta ümber.”

See viimane nüüd ei ole Tokarczuk. Tokarczukil on Blake, nii et miks mitte siis Kareva 🙂

“Aja oma atra läbi koolnute kontide” ulatub hoiatusest kaugemale. Janina, oma tüdrukute eest kätte maksnud, läheb pakku, aga pakku minnakse selleks, et naasta. Ta ei ole üksi. Tal on sõbrad. Kunagi on ta ehitanud sildu. Enam ta seda ei tee. Ta maksab kätte.

Sildade ehitaja või mõrtsukas? Veidrik või keegi, kes tajub maailma tasakaalu hoobasid?

Janina ongi amorfne. Isegi tema nimi ei jää õieti kellelegi meelde. Ta jääb kahe silma vahele, sest kes märkaks üht pärapõrgus elavat vana naist. Tema sõbrad on samasugused. Marginaalid. Seda ootamatum on kättemaks.

Võiks arutleda, kas hea, mis asub kurja hävitama, ja midagi ilusat selles ei ole, on veel hea või hoopis midagi muud. Kas kättemaks on õigustatud? Ei tea.

Tokarczuk igatahes lõpetab ähvardusega. Paguluses Janina tõdeb:

“Ent mina tean, et mul on veel palju aega ees.”

Üks tsitaat veel:

“Ma silmitsesin Platoo mustvaget maastikku ja mõistsin, et kurbus on väga tähtis sõna maailma defineerimisel. See on fundamentaalne, see on viies ürgelement, kvitessents.”

 

 

Georges Simenon “Kiri emale” LR 1989 nr 51

Mõnevõrra üllatav leid politseikomissar Maigret´ loojalt, kui oled üles kasvanud “Saint-Pholieni kiriku poodu” ja “Maigret´piibu” valvsa silma all.

Esimene muide, oli minu jaoks tükk aega “poodu” mitte kolmandas, vaid teises vältes, ilma igasuguse tähenduseta, aga iseenesestmõistetav.

Too teises vältes imelik “poodu” vahib mind aastakümnete tagant ikka veel, nagu polekski ta raamat, vaid ilmasammas, mis kõrgub iga jumala päeva kohal aegade lõpuni. Nagu mõni muu asigi.

Autobiograafiline “Kiri emale” on tõsine, aus ja tark, tark ka selles mõttes, et kahetuseta, andeks palumata, vajaduseta seda teha.

Kirjutatud kolm ja pool aastat pärast ema surma, meenutamaks ema surivoodil. Ja muud.

“Kiri emale” algab tõdemusega:

“Me ei armastanud teineteist, kui sa elasid, tead seda hästi. Tegime mõlemad ainult niisuguse näo.”

Ja lõpeb sellesamaga:

“Sind ja mind lahutas vaid juuksekarv.”

Ega rohkem olegi vaja.

Ja kes on öelnud, et see juuksekarv on kuidagi… halb. See lihtsalt on.

Hinnanguteta, aga mõistes.

Astrid Lindgren “Mio, mu Mio”

 Olen ikka mõelnud, et küll on jube pealkiri. Kõlab nagu õhkamine ja sobib pealkirjaks ehk näiteks armastusluule kogumikule. Selgub, et kartsin põhjusega.

Üheksa-aastane Bo Vilhelm Olsson, kes elab Stockholmis ükskõiksete kasuvanemate juures, satub muinasjutumaale. Selgub, et seal on kuningas tema isa ja kogu elu on roosamanna. Poisi nimi pole seal mitte Bo Vilhelm, vaid Mio. Ja isa kutsub teda ainult “Mio, mu Mio”. Öäkk. Muinasjutumaa ei hakka elama. Kogu raamatu esimene pool on läila. Leheküljed läksid vaevaliselt ja rõõmustasin piltide üle, sest need sai kiiresti edasi keerata. Lugedes oli tunne, nagu võõras inimene kallistaks sind või oleksid sattunud Jaan Tätte kontserdile.

Teine pool, kui Mio läheb võitlusse kurja rüütel Katoga, on juba ägedam ja seikluslikum, aga Mio ja ta sõber Jum-Jum ei tundu üheksa-aastaste poisikluttidena, vaid poole noorematena. Isegi piltidel on Wikland kujutanud neid väiksematena.

Naljakal kombel muutus raamatu lugu hoopis paremaks, kui proovisin seda mõttes valju häälega mõnele lapsele ette lugeda või ümber jutustada. Äkki ongi ettelugemisraamat?

Jean-Pierre Minaudier “Grammatika ülistus”

“Grammatika ülistuse” leidsin ma kahe pehmekaanelise (ja nagu lõpuks ilmnes – viletsavõitu) kriminaalromaani alt laualt, kuhu kuhjatakse lugejate tellitud (või neile soovitatud) teoseid. Viimaseid küll üliharva.

“Grammatika ülistust” ei olnud ma tellinud, nii et mängus pidi olema Tiina käsi.

Ja nii ma ta avastasingi – ülistuslaulu grammatika ilule.

“Sest on ju inimesi, kelle elus grammatika on niisama tähtsal kohal kui Petersonile kuu, Tuglasele meri, Visnapuule Ing või Adsonile Under.”

Grammatikal nimelt on rohkem pistmist poeesia ja unistuste kui tolle sajandeid kultiveeritud (ja ka edaspidi kultiveeritava) ning äärmiselt rafineeritud piinamisviisiga, millega puutuvad kokku kõik vähegi kooliharidust saavad lapsed.

Minaudier, estofiil ja tõlkija, kes on prantsuse keelde ümber pannud “Tõe ja õiguse” kolmanda osa, “Mehe, kes teadis ussisõnu” ja Tuglase novelle, on kollektsionäär, kelle iha keelte vastu avaldus kõige kiuste siiski juba varases nooruses, kui ta linnaraamatukogust pani pihta rumeenia ja humanitaarteaduste raamatupoest albaania keele õpiku.

Aastal 2014 oli tema kogus juba 1296 keeleteaduslikku teost, milles on kirjeldatid 931 keelt. Et autor avaldab “Grammatika ülistuses” veel vähemalt ühe raamatu saamisloo – teos oli teele pandud mingisuguses Põhja-Ameerika jahionnis ja saabus džuutriidest kotis, mis oli saepuru täis topitud, siis ilmselt (ja tänu jumalale) ei käinud ta edaspidi enam vargil, vaid kasutas mõnevõrra sündsamaid ja üldaktsepteeritavaid kollektsioneerimisviise.

Kirest keeleteaduse vastu sündinud “Grammatika ülistus” on rikkalik varasalv, täis üllatavaid fakte, paeluvaid mõttekäike ja naljakaid seiku, alates džuutriidest kotiga ja lõpetades keeleteadlasega, kellel õnnestub hooldekodudest leida ja kokku viia ühe väljasureva keele viimased kõnelejad, kes selle asemel, et vestelda, langevad kollektiivsesse masendusse, sest üksteist nähes taipavad nad, et on vanad, kortsus ja viimased.

Lõpuks valdab masendus ka keeleteadlast, kes tõdeb, et ta ei suuda eales kirjeldada tolle väljasureva keele hääldust, sest ühelgi viimastest kõnelejaist pole enam hambaid suus.

Minaudier vestab paljudest, ka Euroopa suurtest keeltest, eelkõige aga huvitavad teda keelte Paabeli äärealad ja vähemused, kitsad hämarad tänavad ja pisikesed väljakud.

“Mõnda grammatikat lugedes tekib vägisi mulje, et on rahvaid, kes on kolm miljonit aastat kitsi karjatades ja tähti vaadates meeletult igavlenud ning suunanud märkimisväärse osa oma energiast oma keelte keerulisemaks muuutmisse, et mitte keegi teine neist aru ei saaks, keel on (või oli) nende ainuke väärtuslik ja peen vara.”

Kuigi “Grammatika ülistust” võiks tsiteerima jäädagi, on parem seda ise tasapisi lugeda. Teoses, muide, on sada joonealust märkust.

Üks tsitaat siiski veel 🙂

“Grammatikaraamat võib olla ka tõeline kriminull. Kumb siis ikkagi süüdlane on, kas akusatiiv või genitiiv? Mõnikord kasvab väljakannatamatu  pinge mitu peatükki järgemööda: kas tegusõna ühildub sihitisega ka kõrvallausetes? Jõudes ülipõneva demonstratsiooni lõppu, mille tulemusel järeldatakse, et “kõik halhimongoli keele lühikesed vokaalid on tegelikult epenteetilised švaad” (vaata rajakaid!), valdab erutunud lugejat umbes samasugune joovastus nagu tšekisti, kes on 1937. aastal paljastanud ühes Valgevene vabrikus pesitsenud hitlerlaste-trotskistide pesa”

PS Kirjade järgi avaneb sellele, kes on läbi lugenud kõik sada joonealust märkust, Loodu saladus, tema kõrvad kuulevad sfääride muusikat, ta hakkab soravalt baski keelt rääkima ja eesti nimisõnu käänama ning näeb Jumala nägu.

László Krasznahorkai “Viimne hunt”

Jutustuse peategelane on endine filosoofiaprofessor, kes loo toimumise ajal elatub juhuslikest toimetamistöödest ja veedab oma päevad õlle taga ühes tagasihoidlikus Berliini baaris. Ühel päeval saab ta küllakutse ja tööpakkumise Hispaaniast Extremadurast. Ekstremaduuralased on millegipärast otsustanud, et just tema võiks neist maailmale midagi kirjutada ja on nõus selle eest heldelt maksma. Mees on nii üllatunud, et arvab – teda on kellegagi segi aetud, aga võtab siiski pakkumise vastu.

Extremadura on vaene ja mahajäänud piirkond Portugali piiri ääres, mis nüüd on aga valmis oma mineviku selja taha jätma ja saama moodsa maailma täieõiguslikuks osaks, kuulutavad kohalikud peategelasele. Temalt oodatakse, et ta Extremadurast maailmale teada annaks, kusjuures teema on vaba. Nüüd hakkkab endine filosoof ennast juba halvasti tundma, sest ta põhimõtteliselt ei usu enam keele ja kirjasõna jõudu ning kardab, et moderniseerumisega kaob senine võluv maanurk jäädavalt. Pooljuhuslikult koperdab ta Extremadura viimase hundi küttimise loosse ja peatselt on ta (koos oma külalislahkje saatjaskonnaga) seda paarkümne aasta tagust lugu uurimas.

Väga omapärase stiiliga süngelt naljakas jutt, mille lugu ei olnud ehk nii eriline, aga mis tekitas isu sama autori pikemate teoste järele. Kui ma ütlen, et kogu jutt, kõik 33 lehekülge oli üks lause, kõlab see peletavalt. Alguses see tõmbas mu tähelepanu ja veidi nagu häiris. Siis tundus see oma sorava joruna sobivat kõrtsikärbse suhu (kogu jutt on esitatud peategelase jutustusena oma Berliini kodukõrtsi baarimehele). Aga kusagil poole peal oli mul see stiiliveidrus juba üldse meelest läinud ja nüüd, kui jutt on loetud, on mul raske ette kujutada, et see võiks mõjuda sama hästi tavapärase lausestusega kirjapandult. Sest see mõjus. Otsisin pärast kohe, kas ta põhiteosed on eesti keeles, aga paistab et mitte. Järelsõnast selgus aga, et inglise keeles on need olemas ja teda on üldse ingliskeelses kirjandusruumis saatnud erakordne menu – rahvusvahelise Bookeri võitja, kaks korda USA parima tõlketeose auhinna võitja.

Arthur Japin “Suur maailm”

Lilliputtide maailma on kirjanduses kujutatud küll, aga ikka grotesksena. Hollandi kirjanik Arthur Japin läheb oma jutustuses “Suur maailm” sügavuti väikest kasvu mehe pähe ja kuigi maailm, milles too elab, on igatpidi veider, saab lugu asjalik ja karge, sest peategelane ise on normaalsemast normaalsem.

Raamat algab natsi-Saksamaal 1930ndatel linnakese laialipeksmisega. Seal saamegi tuttavaks peategelase Lemmy ja tema naise Rosaga, kes seni on selles rändavas kääbuste linnas elanud ja töötanud. Nagu terve linn, on ka nemad teeninud raha iseenese näitamisega suurtele inimestele. Seejuures ei ole Lemmy, kelle vanemad olid lilliputid ja elasid kääbustelinnas, kunagi tahtnud muud, kui elada ja olla nagu kõige tavalisem inimene. Raamat vaatab Lemmy elule kiiresti tagasi ja kuigi lugu ennast selles üleliia palju ei ole, on Japin selle vähese meisterlikult üles ehitanud. Põnevus tuleb täiesti totakatest küsimustest, mis sinu kui lugeja peas hakkavad tiirlema. Kui alguses jääb mulje, et kääbustelinn asub Saksamaal, siis Lemmy meenutustes kõige varasemast lapsepõlvest asub see hoopis ühes New Yorgi hiiglaslikus lõbustuspargis. Mõtled juba, et oled millestki valesti aru saanud, kui, hopaa, väike käänak loos seletab ebakõla ära. Või Lemmy isa ja ema saatus. Tundusid mõlemad huvitavad, aga mitte ehk loo seisukohast nii tähtsad. Kui lõpuks tõde selgub, paistab kogu lugu teises valguses.

Raamatu sõnum on vist see, et kui tahad kääbusena suures maailmas ellu jääda, pead olema neetult tark ja isegi sellest võib väheks jääda. Seda koges oma nahal Lemmy isa, kelle elutarkusi on pool raamatut täis. Sellega tegeleb ka Lemmy. Järelsõnas on kirjas, et Japin võttis eeltööd tõsiselt, uuris ajaloomaterjale lilliputtide rändlinnade kohta ja intervjueeris väikesi inimesi, et neid paremini mõista. Seda on raamatust tunda ka. Aga päris lõpuni see tekst mind siiski enda külge ei haakinud. Võib-olla lihtsalt ei jõudnud, sest maht ei ole teab mis suur.

Kui raamatu andmete kontrollimiseks internetis kolasin, avastasin, et lilliputtide tsirkus esines Eestis veel 2001. aastal ja publikumenu oli tohutu. Päris õõvastav.

Roberto Calasso “Kirjastaja jälg”

Jah, kes ta siis õieti  on, see kirjastaja? Kirjastaja kui niisugune?

“Mõneti kaupmees, mõneti tsirkusedirektor – kirjastajasse suhtutakse pisut kahtlustavalt nagu mõnda kelmi tänavakaubitsejasse.”

Või kes ta võiks olla, peaks olema?

Ja kes ta mõnikord ongi, aga ainult mõnikord, sest suuri kirjastajaid on kaugelt vähem kui suuri autoreid, ja ega neid saakski rohkem olla, kuigi mõned ikka on. Isegi Eestis on mõni.

Nii et kes ta siis on, see kirjastaja suure algustähega, kirjastaja Kaa?

Vähem kaupmees kui looja, kes annab käsikirjale vormi.

Rohkem kunstnik kui müügimees.

Hea maitse (või isegi mitte tingimata hea, sest hea maitse on tihtipeale oleviku köidikuis, tähtis on maitse kui niisugune) ja terava vaistuga avantürist.

Käsikirjade maailmas seikleja, kes annab välja ainukordseid raamatuid, mis meeldivad talle endale, selle asemele, et joosta tormi neile, mis kindlasti müüvad, st meeldivad kõigile, sest – kui miski meeldib kõigile, siis ei meeldi see õieti kellelegi. Kuigi müüb.

Mitte hetkepüüdja, vaid õnnekütt, kes loob kirjanduslugu, mitte ei jookse selle sabas.

Ühesõnaga hull.

Calasso esseed on paeluv kollaaž viiesaja-aastasest kirjastamisloost ja kirjastamise (virtuaal)olevikust, kus kõik on võrgus ja hiireklõpsu kaugusel ning maailma asendab teave maailma kohta.  See tõotab noile hoolikalt läbimõeldud kujundusega nelinurksetele paberist esemeile küll keerulisi aegu, aga mitte hukku, sest ajad on alati keerulised.

 

 

Mihhail Jelizarov “Raamatuhoidja”

 Selle raamatu idee on tohutult lahe. 1990ndate Venemaal tegutsevad salajased raamatutoad, mille liikmed loevad andunult kellegi Dmitri Gromovi teoseid. Gromov oli suvaline nõukogude kirjanik, kes treis sotsrealistlikku kirjandust, mida peaaegu keegi ei ostnud ega lugenud. Aga ka kõige suuremal jampsil on mõni lugeja ikka, nii ka Gromovil. Ja paar neist avastavad tema raamatute maagilise jõu.

Igal Gromovi raamatul on see isesugune. Näiteks sõjaromaan Narva jõe lahingutest on Rõõmuraamat. Loed selle originaali sõna-sõnalt ja katkestusteta läbi ja sulle saab osaks lausa maruline eufooriaseisund. On ka Raevuraamat, Jõuraamat jne. Saladusele jälile saanud inimesed moodustavad raamatueksemplaride ümber sektilaadseid grupeeringud, kes oma raamatut või paari koos loevad ja peavad kompromissitut võitlust, et oma eksemplare kaitsta või mõnda uut Gromovit juurde hankida. Paraku on need muutunud haruldusteks, sest kui nõukaaeg läbi sai, kadus Gromovi looming kiiresti makulatuuri.

Raamatukogudevahelistes arveteõiendustes lendab päid ja soolikaid. Tavaliselt ma sellist kraami ei armasta, aga Jelizarovi teoses toimib see kuidagi vabastavalt ja ajab südamest naerma. Küllap on oma osa kaadril, kes raamatute nimel võitleb. On kriminaalide raamatukogusid, aga ka selliseid, kuhu on koondunud kõige tavalisemad inimesed – mõni pensionil pedagoog, viinaveaga arst, vanatüdrukud. Üks mõjuvõimsamaid raamatukogusid näiteks tekkis vanadekodus, mille seniilsed naispatsiendid turgutati hirmuäratavaks nõiakarjaks Raamatu abil.

Kuigi koletu rappimine ei ajanud mind närvi nagu tavaliselt, hakkas see kohati tüütama. Ei viitsi ju lõputult lugeda veidrate kahevõitluste kirjeldusi. Lugu ennast ka nii paksu raamatu jaoks päris piisavalt ei ole. Õnneks jutustab Jelizarov suure osa raamatust peategelasega kokku puutuvate tegelaste elulugusid ja see tuleb tal erakordselt hästi välja. Kui neile ühist nimetust otsida, siis vast oskamatus postsotsialistlikul Venemaal hakkama saada.

Üks või teine on kirjanikule ette heitnud nõukanostalgiat. Minu arust on vastupidi – tema tegelastes on seda kõvasti, aga kirjanikus mitte. See ongi “Raamatuhoidja” varjatud mõte, neid kõverpeeglis näidata. Loevad oma Raamatut, mis muudab nende nõukogudeaegse lapsepõlve mälestused imekauniks, silmad lähevad põlema ja sööstavad lahingusse.

Pärast maipühi näidatakse uudistes tavaliselt lõike miitingutest tänapäeva Venemaal, kus rusikatega ei vehi niivõrd töölisklass kui kriiskavad kuldhammastega kurjad pensionärid. “Raamatuhoidjat” lugedes tulid need mul kogu aeg silme ette.

Jelizarov on noorema põlvkonna Vene kirjanik, kes elab Saksamaal. “Raamatuhoidja” võitis ka Vene Bookeri auhinna.

Gene Wolfe, John Varley “Doktor Surma saar / Barbiemõrvad”

Ma tahaks väga ainult kiita seda Arvi Nikkarevi koostatud ja välja antud ulmekogumikku, aga ei saa, sest see meenutab allahinnatud kauba nurka, kust võib leida imeasju, aga igal neist on mingi puudus või viga.

Nii Wolfe kui ka Varley olid möödunud ja üle-möödunud aastal ühed mu lemmikautorid. Lugesin läbi kogu Varley superlaheda Kaheksa Maailma tsükli, milles inimesed on Maalt minema aetud ja hoiavad püsti väga mitmekesist kultuuri Kuul ja mujal mujal Päikesesüsteemis. Kolm romaani ja hulk eraldiseisvaid sama maailma lühijutte.

Siia kogumikku on neist valitud “Barbiemõrvad”. Luna Citys on end juba ammu sisse seadnud usulahk, keda rahvas tunneb barbiedena. Nad peavad individuaalsust ja individualismi kõige kurja juureks ja väldivad seda igati. Kõik sekti liikmed on kirurginoa abil muudetud täpselt ühesuguseks, neil pole nimesid, nad räägivad meie-, mitte minavormis. Ühel ilusal päeval tapab üks barbie avalikus kohas teise. Politseiuurija Anna-Louise Bachil seisab ees võimatu ülesanne – teha kindlaks, kes tuhandetest identsetest olenditest on tapja. Kõik on valmis roima enda kanda võtma, sest nende filosoofia järgi mida üks neist on teinud, seda on teinud kõik. See on küll stiilne, aga minu meelest natuke kõrvaline jutt.

Varley teine tükk, lühiromaan “Vajuta ENTER” on vaieldamatult supertükk, aga paraku “Parim enne” kuupäeva ammu ületanud. 1980ndate alguse USA äärelinn. Peategelase arvutihull naaber sooritaks justkui enesetapu, aga on mingid küsimused, mis panevad politseid juhtumit edasi uurima. Lugu on hoogne ja põnev, tegelased värvikad, ainult et aeg on vahepeal edasi läinud ja meie ei saa seda lugu enam kuidagi samamoodi lugeda nagu 1980ndatel loeti. Ei arvutit ega võrku ümbritse enam saladuseloor nagu toona. Aga võtsin seda nostalgiaga, nagu mängiks mõnda vana lemmikut DOS-i mängu ja nii oli see väga mõnus.

Gene Wolfe´i kohta kirjutab Nikkarev ise järelsõnas umbes nii, et laiad lugejahulgad teda kõrgelt ei hinda, sest ta kirjutab liiga hästi. Mina juhtusin mõnda aega tagasi lausa armuma tema kuulsaimasse sarja “The Book of the New Sun”. See on ainus ilukirjanduslik tekst, mida ma tahaksin tingimata kõvade kaante vahel luksusköites oma riiulile. Teadjad väidavad, et seda ei anta kunagi eesti keeles välja, sest lugejaskond oleks liiga väike. Kui ma saaks lotovõidu, laseks ma selle oma kulu ja kirjadega hästi ära tõlkida ja välja anda. Nii polnud Nikkarevil oma kogumiku õigustuseks minu jaoks muud vajagi, kui torgata sellesse jutuke “Kaart”, mis mis viis mind jälle “New Suni” maailma. Aga ma ei kujuta küll ette, et see väike lugu eraldiseisvana kellelegi väga korda läheks.

“Doktor Surma saar ja teisi jutte” on samuti sarja osa, selle avalugu. Hästi kirjutatud tükk ühest veidi omas maailmas elava poisikesest, kellele tulevad appi tema kujuteldavad sõbrad raamatust, et aidata hakkama saada päriselu probleemidega. Ma saan aru, et järjed näitavad selle kuulumist ulmevaldkonda, aga esimeses osas iseenesest ulmet ei ole. Selline tunne, nagu oleks ostnud endale arvutimängu demo ja avastada, et mäng on pealegi hoopis teisest žanrist kui lubatud. Miks panna see ulmekogumiku nimilooks?

“Pulpkaas” demonstreerib minu arust eelkõige seda, et hea kirjanik võib teha loetava jutu ükskõik kui tühisest ideest.

“Tsikuraat” mulle meeldis. Selline (õudus?)ulmepõnevik. Peategelasel, üksikul mägionni tõmbunud mehel on pooleli lahutus. See on mehe selgelt rivist välja löönud ja teda vaevab vähemalt depressioon kui mitte midagi hullemat. Nüüd on peatne eksabikaasa talle viimast korda koos lastega külla tulemas, et lahutuseasjad ära vormistada. Ainult et väljas hakkab möllama hirmus lumetorm ja ei naine ega lapsed saa mägionnist minema. Paistab ka, et mingid püssiga hullud on onni ümbruses tegutsemas. On pinget ja verd, seiklust ja lõppude lõpuks ulmet. Kogu tegevus antakse edasi läbi pereisa silmade ja vahepeal on tunne, nagu oleks see kiiksuga versioon “Shiningust”, mida jutustab selle peategelane. Äge asi. Olin seda mitu korda inglise keeles paar korda lugenud, sest mul polnud õrna aimugi, et see võiks ennast “Doktor Surma saare” järel peita. Raamatu pealkirja(de) põhjal ei osanud ma arvata, et selles veel midagi on.

Ja selle raamatu kaaned on tõesti koledad oma eri suuruses tähtedega.

Harry Harrison “Bill, the Galactic Hero”

Bill on lihtne maapoiss põllumajandusplaneedilt ja tal ei ole vähimatki soovi sõdida. Aga sõjaväkke ta satub. Kohe esimeses lahingus saab tast (täiesti kogemata) suur kangelane, varsti aga tagaotsitav, keda ähvardab surmanuhtlus. Pööre järgneb pöördele ja enamuse ajast on Bill ise uuest olukorrast ilmselt sama üllatunud kui lugeja.

Õigupoolest oli see raamat meeldiv üllatus. Senise kogemuse pealt oli mul tunne, et Harrison on rohkem selline autor, kelle raamatuid parodeerida, mitte ise paroodiameister. Mis need eesti keeles ilmunud asjad ongi – “Surmailma” triloogia, üks viikingite ja ajamasina raamat, roostevaba terasrott -, kerge ja hästi hoogne seiklusulme, mis ei jätnud muljet, et kirjanik oleks neid kirjutades märkimisväärselt pingutanud või sügavust otsinud.

Aga sõdurpoiss Billi lugu on lisaks tempokale seiklusele ka naljakas, täpne ja terav. Ma ütleks, et see suudab oma sõja- ja süsteemikriitikat palju paremini edasi anda kui Helleri “Catch 22”, on isegi heas mõttes selle kuulsa, aga jube tüütu sõjaraamatu vastand.