Andres Vanapa “Grammofon”

grammofonOlen luulekauge inimene, kes loeb aastas heal juhul ühe luulekogu ja seda ka tavaliselt siis, kui mõni sõber on selle välja andnud. Niisiis täiesti kultiveerimata isik selles kirjandusžanris ja seetõttu pole mul ei asjatundlikku sõnavara ega võrdlusmomenti oma luulekogemuse kirjeldamiseks. Lugesin läbi Andres Vanapa valikkogu “Grammofon” ja jäin rahule. Aastatuhandevahetuseks tuli üks šokolaaditootja välja šokolaadiga, mis hakkas suus praksuma ja pragisema nagu oleks seal tulevärk. Luule lugemine nõuab mult pingutust ja keskendumist, aga peaaegu iga kord, kui mu tähelepanu kippus hajuma, jõudsin reani, mis meenutas seda millenniumišokolaadi, mis suus ragises. Oli selline vembuluule.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s