Sarah Winman “Imeliste sündmuste aasta”

winmanLugu, mis algab unenäo sabasulgedega, mis lipsavad peost, ei saa olla muud kui kaunis.

Pagar, kes küpsetab oma leibade sisse laulud ja mälestused.

Vana naine, kes ootab.

Aeg, mil keegi ei mäleta enam, kui sa olid laps.

Hirm oma elu ära unustada.

Kuulujutupüüdja. (Sõna otseses mõttes, see on selline lõks.)

Taevast alla visatud meritähed, kelles ei kustu igatsus kodu järele.

Merineitsist ema, kes lasti hülge pähe maha.

Sõjast tagasi tulnud mees.

Ajakirjadest välja lõigatud tükkidest kokku kleebitud pilt.

Jah, “Imeliste sündmuste aasta” on muinasjutt, nagu on muinasjutt terve maailm ja elu. Või siis mitte. Oleneb kuidas võtta.

Lõppude lõpuks oleneb kõik vaatenurgast ja valgusest.

Paar tsitaati ka.

“Voodi oli üles tehtud ja Marvellous oli sellele laotanud oma elu kõige tähtsamad asjad. Seal lebasid astelherneõis, meritäht, ühepennine münt ja huulepulk. Veel oli seal Ameerikast saadetud postkaart ja väike merikarpidest laegas, mida ta ema oli kunagi rinnal kandnud. Majapidamine oli korda tehtud.”

“Minu leibade sisse läheb kõik. Nimed. Laulud. Mälestused.

/…/

Aga mida mälestused teevad?

Annavad magusa maitse, kostis Wilfred naeratades. Aga mälestustega ole ettevaatlik, hoiatas ta. Koos mälestustega võib muudki tainasse pugeda.

Näiteks mis? uuris Peace.

Näiteks kahetsus.

Aga mida kahetsuse vastu teha?

Lisa rosinaid! teatas Wilfred uhkelt.”

PS Tea, mis maitsega see laukaploomidžinn küll võiks olla?!

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s