Selle raamatu idee on tohutult lahe. 1990ndate Venemaal tegutsevad salajased raamatutoad, mille liikmed loevad andunult kellegi Dmitri Gromovi teoseid. Gromov oli suvaline nõukogude kirjanik, kes treis sotsrealistlikku kirjandust, mida peaaegu keegi ei ostnud ega lugenud. Aga ka kõige suuremal jampsil on mõni lugeja ikka, nii ka Gromovil. Ja paar neist avastavad tema raamatute maagilise jõu.
Igal Gromovi raamatul on see isesugune. Näiteks sõjaromaan Narva jõe lahingutest on Rõõmuraamat. Loed selle originaali sõna-sõnalt ja katkestusteta läbi ja sulle saab osaks lausa maruline eufooriaseisund. On ka Raevuraamat, Jõuraamat jne. Saladusele jälile saanud inimesed moodustavad raamatueksemplaride ümber sektilaadseid grupeeringud, kes oma raamatut või paari koos loevad ja peavad kompromissitut võitlust, et oma eksemplare kaitsta või mõnda uut Gromovit juurde hankida. Paraku on need muutunud haruldusteks, sest kui nõukaaeg läbi sai, kadus Gromovi looming kiiresti makulatuuri.
Raamatukogudevahelistes arveteõiendustes lendab päid ja soolikaid. Tavaliselt ma sellist kraami ei armasta, aga Jelizarovi teoses toimib see kuidagi vabastavalt ja ajab südamest naerma. Küllap on oma osa kaadril, kes raamatute nimel võitleb. On kriminaalide raamatukogusid, aga ka selliseid, kuhu on koondunud kõige tavalisemad inimesed – mõni pensionil pedagoog, viinaveaga arst, vanatüdrukud. Üks mõjuvõimsamaid raamatukogusid näiteks tekkis vanadekodus, mille seniilsed naispatsiendid turgutati hirmuäratavaks nõiakarjaks Raamatu abil.
Kuigi koletu rappimine ei ajanud mind närvi nagu tavaliselt, hakkas see kohati tüütama. Ei viitsi ju lõputult lugeda veidrate kahevõitluste kirjeldusi. Lugu ennast ka nii paksu raamatu jaoks päris piisavalt ei ole. Õnneks jutustab Jelizarov suure osa raamatust peategelasega kokku puutuvate tegelaste elulugusid ja see tuleb tal erakordselt hästi välja. Kui neile ühist nimetust otsida, siis vast oskamatus postsotsialistlikul Venemaal hakkama saada.
Üks või teine on kirjanikule ette heitnud nõukanostalgiat. Minu arust on vastupidi – tema tegelastes on seda kõvasti, aga kirjanikus mitte. See ongi “Raamatuhoidja” varjatud mõte, neid kõverpeeglis näidata. Loevad oma Raamatut, mis muudab nende nõukogudeaegse lapsepõlve mälestused imekauniks, silmad lähevad põlema ja sööstavad lahingusse.
Pärast maipühi näidatakse uudistes tavaliselt lõike miitingutest tänapäeva Venemaal, kus rusikatega ei vehi niivõrd töölisklass kui kriiskavad kuldhammastega kurjad pensionärid. “Raamatuhoidjat” lugedes tulid need mul kogu aeg silme ette.
Jelizarov on noorema põlvkonna Vene kirjanik, kes elab Saksamaal. “Raamatuhoidja” võitis ka Vene Bookeri auhinna.
Kirjakoi 