Jah, kes ta siis õieti on, see kirjastaja? Kirjastaja kui niisugune?
“Mõneti kaupmees, mõneti tsirkusedirektor – kirjastajasse suhtutakse pisut kahtlustavalt nagu mõnda kelmi tänavakaubitsejasse.”
Või kes ta võiks olla, peaks olema?
Ja kes ta mõnikord ongi, aga ainult mõnikord, sest suuri kirjastajaid on kaugelt vähem kui suuri autoreid, ja ega neid saakski rohkem olla, kuigi mõned ikka on. Isegi Eestis on mõni.
Nii et kes ta siis on, see kirjastaja suure algustähega, kirjastaja Kaa?
Vähem kaupmees kui looja, kes annab käsikirjale vormi.
Rohkem kunstnik kui müügimees.
Hea maitse (või isegi mitte tingimata hea, sest hea maitse on tihtipeale oleviku köidikuis, tähtis on maitse kui niisugune) ja terava vaistuga avantürist.
Käsikirjade maailmas seikleja, kes annab välja ainukordseid raamatuid, mis meeldivad talle endale, selle asemele, et joosta tormi neile, mis kindlasti müüvad, st meeldivad kõigile, sest – kui miski meeldib kõigile, siis ei meeldi see õieti kellelegi. Kuigi müüb.
Mitte hetkepüüdja, vaid õnnekütt, kes loob kirjanduslugu, mitte ei jookse selle sabas.
Ühesõnaga hull.
Calasso esseed on paeluv kollaaž viiesaja-aastasest kirjastamisloost ja kirjastamise (virtuaal)olevikust, kus kõik on võrgus ja hiireklõpsu kaugusel ning maailma asendab teave maailma kohta. See tõotab noile hoolikalt läbimõeldud kujundusega nelinurksetele paberist esemeile küll keerulisi aegu, aga mitte hukku, sest ajad on alati keerulised.
Kirjakoi 