“Grammatika ülistuse” leidsin ma kahe pehmekaanelise (ja nagu lõpuks ilmnes – viletsavõitu) kriminaalromaani alt laualt, kuhu kuhjatakse lugejate tellitud (või neile soovitatud) teoseid. Viimaseid küll üliharva.
“Grammatika ülistust” ei olnud ma tellinud, nii et mängus pidi olema Tiina käsi.
Ja nii ma ta avastasingi – ülistuslaulu grammatika ilule.
“Sest on ju inimesi, kelle elus grammatika on niisama tähtsal kohal kui Petersonile kuu, Tuglasele meri, Visnapuule Ing või Adsonile Under.”
Grammatikal nimelt on rohkem pistmist poeesia ja unistuste kui tolle sajandeid kultiveeritud (ja ka edaspidi kultiveeritava) ning äärmiselt rafineeritud piinamisviisiga, millega puutuvad kokku kõik vähegi kooliharidust saavad lapsed.
Minaudier, estofiil ja tõlkija, kes on prantsuse keelde ümber pannud “Tõe ja õiguse” kolmanda osa, “Mehe, kes teadis ussisõnu” ja Tuglase novelle, on kollektsionäär, kelle iha keelte vastu avaldus kõige kiuste siiski juba varases nooruses, kui ta linnaraamatukogust pani pihta rumeenia ja humanitaarteaduste raamatupoest albaania keele õpiku.
Aastal 2014 oli tema kogus juba 1296 keeleteaduslikku teost, milles on kirjeldatid 931 keelt. Et autor avaldab “Grammatika ülistuses” veel vähemalt ühe raamatu saamisloo – teos oli teele pandud mingisuguses Põhja-Ameerika jahionnis ja saabus džuutriidest kotis, mis oli saepuru täis topitud, siis ilmselt (ja tänu jumalale) ei käinud ta edaspidi enam vargil, vaid kasutas mõnevõrra sündsamaid ja üldaktsepteeritavaid kollektsioneerimisviise.
Kirest keeleteaduse vastu sündinud “Grammatika ülistus” on rikkalik varasalv, täis üllatavaid fakte, paeluvaid mõttekäike ja naljakaid seiku, alates džuutriidest kotiga ja lõpetades keeleteadlasega, kellel õnnestub hooldekodudest leida ja kokku viia ühe väljasureva keele viimased kõnelejad, kes selle asemel, et vestelda, langevad kollektiivsesse masendusse, sest üksteist nähes taipavad nad, et on vanad, kortsus ja viimased.
Lõpuks valdab masendus ka keeleteadlast, kes tõdeb, et ta ei suuda eales kirjeldada tolle väljasureva keele hääldust, sest ühelgi viimastest kõnelejaist pole enam hambaid suus.
Minaudier vestab paljudest, ka Euroopa suurtest keeltest, eelkõige aga huvitavad teda keelte Paabeli äärealad ja vähemused, kitsad hämarad tänavad ja pisikesed väljakud.
“Mõnda grammatikat lugedes tekib vägisi mulje, et on rahvaid, kes on kolm miljonit aastat kitsi karjatades ja tähti vaadates meeletult igavlenud ning suunanud märkimisväärse osa oma energiast oma keelte keerulisemaks muuutmisse, et mitte keegi teine neist aru ei saaks, keel on (või oli) nende ainuke väärtuslik ja peen vara.”
Kuigi “Grammatika ülistust” võiks tsiteerima jäädagi, on parem seda ise tasapisi lugeda. Teoses, muide, on sada joonealust märkust.
Üks tsitaat siiski veel 🙂
“Grammatikaraamat võib olla ka tõeline kriminull. Kumb siis ikkagi süüdlane on, kas akusatiiv või genitiiv? Mõnikord kasvab väljakannatamatu pinge mitu peatükki järgemööda: kas tegusõna ühildub sihitisega ka kõrvallausetes? Jõudes ülipõneva demonstratsiooni lõppu, mille tulemusel järeldatakse, et “kõik halhimongoli keele lühikesed vokaalid on tegelikult epenteetilised švaad” (vaata rajakaid!), valdab erutunud lugejat umbes samasugune joovastus nagu tšekisti, kes on 1937. aastal paljastanud ühes Valgevene vabrikus pesitsenud hitlerlaste-trotskistide pesa”
PS Kirjade järgi avaneb sellele, kes on läbi lugenud kõik sada joonealust märkust, Loodu saladus, tema kõrvad kuulevad sfääride muusikat, ta hakkab soravalt baski keelt rääkima ja eesti nimisõnu käänama ning näeb Jumala nägu.
Kirjakoi 