Astrid Lindgren “Mio, mu Mio”

mio Olen ikka mõelnud, et küll on jube pealkiri. Kõlab nagu õhkamine ja sobib pealkirjaks ehk näiteks armastusluule kogumikule. Selgub, et kartsin põhjusega.

Üheksa-aastane Bo Vilhelm Olsson, kes elab Stockholmis ükskõiksete kasuvanemate juures, satub muinasjutumaale. Selgub, et seal on kuningas tema isa ja kogu elu on roosamanna. Poisi nimi pole seal mitte Bo Vilhelm, vaid Mio. Ja isa kutsub teda ainult “Mio, mu Mio”. Öäkk. Muinasjutumaa ei hakka elama. Kogu raamatu esimene pool on läila. Leheküljed läksid vaevaliselt ja rõõmustasin piltide üle, sest need sai kiiresti edasi keerata. Lugedes oli tunne, nagu võõras inimene kallistaks sind või oleksid sattunud Jaan Tätte kontserdile.

Teine pool, kui Mio läheb võitlusse kurja rüütel Katoga, on juba ägedam ja seikluslikum, aga Mio ja ta sõber Jum-Jum ei tundu üheksa-aastaste poisikluttidena, vaid poole noorematena. Isegi piltidel on Wikland kujutanud neid väiksematena.

Naljakal kombel muutus raamatu lugu hoopis paremaks, kui proovisin seda mõttes valju häälega mõnele lapsele ette lugeda või ümber jutustada. Äkki ongi ettelugemisraamat?

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s