Olga Tokarczuk “Aja oma atra läbi koolnute kontide”

aja-oma-atra-läbi-koolnute-kontideKohti ei maksa alahinnata.

Kui “Aja oma atra läbi koolnute kontide” on hoiatus, ja seda ta ilmselgelt on, siis tuleks silmas pidada piiri.

Piiri igas mõttes.

Tokarczuki peategelane elab asunduses, millel pole nimegi, kuhu on jäänud vaid mõni üksik (pooltühi) majapidamine, üksildasel mägiplatool, sealtsamast jookseb Poola ja Tšehhi piir.

Ometi on see tähtis koht, sest just sealt võivad saada alguse otsustavad sündmused.

Teisalt elab ta maailmas, mis on piiri ületamas, võib-olla juba ületanudki. Üle piiri minek ei tõota kunagi midagi head, isegi kui tundub teisiti. See on ohtlik.

Ilmsüütu usk, tunne, et midagi ei juhtu, sest senimaani ei ole ju juhtunud, on petlik. Piir lihtsalt ei ole veel käes. Ja keegi ei tea, kus see on. See pole märgistatud.

Aga kui see juhtub, võib juhtuda mis iganes.

Kui me ei anna endale aru, et maailm on suur võrk, et see on tervik ja ei ole ühtki asja, mis oleks eraldi.

“Et iga, ka maailma kõige pisem tükike on seotud teistega keerulise korrespondentsikosmose kaudu, mida on raske mõista tavamõistusega. Nõnda see toimib.”

“Meile tuleks seda iga päev meelde tuletada, sest me kipume seda unustama, meile tundub, et me oleme vabad ja et Jumal andestab meile. Ise arvan ma teisiti. Iga tegu, muudetud footonite värelemiseks, liigub lõpuks Kosmosesse kui film ja maailma lõpuni jäävad planeedid seda vaatama.”

Tokarczuk tuletab seda meelde.

“Elu on midagi katsepolügooni sarnast, väga nõudlik eksam, sellest peale läheb arvesse kõik, mida sa teed, iga mõte ja iga tegu, aga mitte sellepärast, et sind hiljem karistada või premeerida, vaid seepärast, et just need loovad sinu maailma.”

“Ei tule teist ja paremat maailma
me jaoks. Nii nagu ühtki tegu
ei tõsta ümber.”

See viimane nüüd ei ole Tokarczuk. Tokarczukil on Blake, nii et miks mitte siis Kareva 🙂

“Aja oma atra läbi koolnute kontide” ulatub hoiatusest kaugemale. Janina, oma tüdrukute eest kätte maksnud, läheb pakku, aga pakku minnakse selleks, et naasta. Ta ei ole üksi. Tal on sõbrad. Kunagi on ta ehitanud sildu. Enam ta seda ei tee. Ta maksab kätte.

Sildade ehitaja või mõrtsukas? Veidrik või keegi, kes tajub maailma tasakaalu hoobasid?

Janina ongi amorfne. Isegi tema nimi ei jää õieti kellelegi meelde. Ta jääb kahe silma vahele, sest kes märkaks üht pärapõrgus elavat vana naist. Tema sõbrad on samasugused. Marginaalid. Seda ootamatum on kättemaks.

Võiks arutleda, kas hea, mis asub kurja hävitama, ja midagi ilusat selles ei ole, on veel hea või hoopis midagi muud. Kas kättemaks on õigustatud? Ei tea.

Tokarczuk igatahes lõpetab ähvardusega. Paguluses Janina tõdeb:

“Ent mina tean, et mul on veel palju aega ees.”

Üks tsitaat veel:

“Ma silmitsesin Platoo mustvaget maastikku ja mõistsin, et kurbus on väga tähtis sõna maailma defineerimisel. See on fundamentaalne, see on viies ürgelement, kvitessents.”

 

 

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s