Sarah Winman “Imeliste sündmuste aasta”

winmanLugu, mis algab unenäo sabasulgedega, mis lipsavad peost, ei saa olla muud kui kaunis.

Pagar, kes küpsetab oma leibade sisse laulud ja mälestused.

Vana naine, kes ootab.

Aeg, mil keegi ei mäleta enam, kui sa olid laps.

Hirm oma elu ära unustada.

Kuulujutupüüdja. (Sõna otseses mõttes, see on selline lõks.)

Taevast alla visatud meritähed, kelles ei kustu igatsus kodu järele.

Merineitsist ema, kes lasti hülge pähe maha.

Sõjast tagasi tulnud mees.

Ajakirjadest välja lõigatud tükkidest kokku kleebitud pilt.

Jah, “Imeliste sündmuste aasta” on muinasjutt, nagu on muinasjutt terve maailm ja elu. Või siis mitte. Oleneb kuidas võtta.

Lõppude lõpuks oleneb kõik vaatenurgast ja valgusest.

Paar tsitaati ka.

“Voodi oli üles tehtud ja Marvellous oli sellele laotanud oma elu kõige tähtsamad asjad. Seal lebasid astelherneõis, meritäht, ühepennine münt ja huulepulk. Veel oli seal Ameerikast saadetud postkaart ja väike merikarpidest laegas, mida ta ema oli kunagi rinnal kandnud. Majapidamine oli korda tehtud.”

“Minu leibade sisse läheb kõik. Nimed. Laulud. Mälestused.

/…/

Aga mida mälestused teevad?

Annavad magusa maitse, kostis Wilfred naeratades. Aga mälestustega ole ettevaatlik, hoiatas ta. Koos mälestustega võib muudki tainasse pugeda.

Näiteks mis? uuris Peace.

Näiteks kahetsus.

Aga mida kahetsuse vastu teha?

Lisa rosinaid! teatas Wilfred uhkelt.”

PS Tea, mis maitsega see laukaploomidžinn küll võiks olla?!

Andres Vanapa “Grammofon”

grammofonOlen luulekauge inimene, kes loeb aastas heal juhul ühe luulekogu ja seda ka tavaliselt siis, kui mõni sõber on selle välja andnud. Niisiis täiesti kultiveerimata isik selles kirjandusžanris ja seetõttu pole mul ei asjatundlikku sõnavara ega võrdlusmomenti oma luulekogemuse kirjeldamiseks. Lugesin läbi Andres Vanapa valikkogu “Grammofon” ja jäin rahule. Aastatuhandevahetuseks tuli üks šokolaaditootja välja šokolaadiga, mis hakkas suus praksuma ja pragisema nagu oleks seal tulevärk. Luule lugemine nõuab mult pingutust ja keskendumist, aga peaaegu iga kord, kui mu tähelepanu kippus hajuma, jõudsin reani, mis meenutas seda millenniumišokolaadi, mis suus ragises. Oli selline vembuluule.

Sally Rooney “Vestlused sõpradega”

vestlused-sõpradega“Vestlused sõpradega” on kahtlemata üks viimase aja paremaid lugemisi. Või isegi mitte viimase aja.  Üldse.

Ei raatsi käest panna ja pärast mõtled veel tükk aega.

Erinevalt neist häist, mille paned iga natukese aja tagant käest, lõpuks saad ikka läbi… ja pärast mõtled veel tükk aega.

Kui hakata ümber jutustama, siis kõlaks “Vestlsed sõpradega” nagu mage naistekas. Mis on Kaire peal kontrollitud. Tõepoolest kõlas.

Aga ta ei ole, mitte ühegi kandi pealt.

Kui püüda kuidagi teisiti, siis on need sõna otseses mõttes vestlused. Sõpradega.

Aga veel rohkem seda, millest ei  vestelda. Kuigi peaks.

Või mine sa tea, vahest ei peaks ka.

Vahet pole. Selline väljajätteline romaan järkjärgulisest lagunemisest.

Inimesed vist jäävadki üksteist valesti lugema. Alati ei lõpe see hullusti, aga mõnikord lõpeb. Isegi väga. Mingis mõttes “Klaaskupli” moodi.

PS Küll on hea, et Tiina seda mulle soovitas. Ise ei oleks osanud.

PPS Tegelt oli mul kogu aeg selline tunne, nagu see oleks Silvia kirjutatud.

Meie Silvia. Mitte Plath.