Frederick Pohl “The Age of the Pussyfoot”

pussyfootpiltFrederick Pohli “Gateway” on üks mu lemmikraamatuid ja kindlasti tema kõige kuulsam. Nii palju kuulsam, et vahel on tunne, nagu poleks Pohl peale juttude ja Heechee saaga romaanide midagi kirjutanud. Kindlasti pole neid minu kätte varem sattunud. “The Age of the Pussyfoot” oli mõnes mõttes “Gateway” vastand, aga ikkagi väga lahe leid.

Kipub ju olema nii, et ulmeromaanides kujutatakse üsna düstoopilist tulevikku, kasvõi sellessamas “Gateways”. Juba seetõttu on tore lugeda midagi, milles tuleviku ühiskond paistab nautivat paremat elu kui kirjutamisaegne. “The Age of the Pussyfoot” on just selline, kuigi peategelasel, 1960ndatest pärit Charles Forresteril on seal hakkamasaamisega raskusi.

Nimelt on Charles Forrester 1960ndate aastate lõpus hukkunud tuleõnnetuses, kiiresti külmutatud ja 500 aastat hiljem ellu äratatud. Ta on jalule saades üsna heas tujus, sest kindlustus ja intressid on toonud talle sajanditega peaaegu miljon dollarit ja ümberringi paistab olevat üsna rõõmuderohke maailm, mitte hädaorg. Üsna kiiresti hakkab ta põrkuma raskustele. Mitte et selguks, et maailmaga midagi väga valesti oleks, vaid ta ise ei suuda seda mõista ja sellega kohaneda. Kõige lähem kogemus, mis ma lugenud olen, oli Lemi “Tagasitulek tähtede juurest”, aga Lemi raamat oli täis paatost, mis mõistis tulevikku hukka, Pohl ei kiirusta seda tegema, kuigi temagi maailmas on päris suuri probleeme, näiteks tulnukad ja Forresteri sugused ülessulatatud, kes ei ole suutnud kohaneda ja on oma “rõõmutegijatest” ilma jäänud ja lindpriideks muutunud.

“Rõõmutegija” (joymaker) on üks lahe vidin. Ei peeta heaks tooniks hinnata ulmekaid selle järgi, kui palju kirjaniku visioonist tegelikkuseks saab. Ma ise pean sellist lähenemist samuti tobedaks, aga selle raamatu puhul ei saa sellest kuidagi mööda vaadata. Tuleviku maailmas on kõigil oma “joymaker”, mis saadab ja võtab vastu meile, on ülemaailmses võrgus, jagab õpetusi ja soovitusi kõige kohta, mida küsid, on krediitkaart ja veel sada asja. Põhimõtteliselt korralik isiklik nutitelefon+baarikapp. Forrester jääb selle kasutamisel tavaliselt hätta, umbes nii nagu mu vanaisa oleks hädas nutitelefoniga. Toriseb ja poriseb, aga ei oska õigeid küsimusi esitada ega eristada olulist ebaolulisest.

Pohl on arvestanud ka inflatsiooni ja töö iseloomu muutumisega. Kui Forrester on mõni päev uues ilmas ringi käinud ja kõigi ees eputanud, kui rikas ta on ja kuidas ta võib endale kõike lubada, saab ta teada, et see summa, mis ta arvas enesel olevat, ei annaks talle aastatki äraelamist. Aga tegelikult ei ole tal üldse raha, sest kõik kulus ülessulatamisega kaasnenud protseduuridele – ikkagi tulekahjus hukkunud keha kordategemine. Jah, utoopias tuleb tööd teha. Kuigi töö ei ole enamasti füüsiliselt koormav või üldse töö Forresteri arusaamade järgi. Näiteks tema värske naistuttav peab hindama riidehilpe – tal olevat ideaalselt klientuuri omaga sobiv maitse.

Kõigel sellel on küljes küll mingi kerge haisujuustu mekk, aga üldiselt on see hea ulmekas. Eriti see, et maailm on nagu päris. Eriti palju me seda ei näe, aga meieni jõuavad meediavilksatused, mis annavad tunde, et see on ja kihab elust.

Dean Koontz “Winter Moon”

koontz Dean Koontz on üks kaasaja tuntumaid õuduskirjanikke, kelle looming mind on seni enamasti külmaks jätnud. Jama oli nii “Hirmu pale” kui ka “Hääled öös”, samas “Odd Thomas” meeldis isegi väga.

“Winter Mooni” sisututvustus pani mind kartma, et see langeb jamade kategooriasse. On kaks tegevusliini – üks Los Angeleses ja teine kusagil Montana üksildases metsas. Los Angeleses pöörab üks filmirežissöör bensukas ära ja hakkab valimatult tapma. Politseinik Jac McGarveyl õnnestub hullunult tüüp maha lasta ja vähemalt üks inimelu päästa, kuigi tema partner ja veel kolm-neli süütut kõrvalseisjat hukkuvad.

McGarvey ise saab kõvasti haavata ja peab mitu kuud poolhalvatuna taastuma. Eriti raske on McGarvey naisel, kes ise on hiljuti tööst ilma jäänud ja nüüd peab ennast ja oma poega kaitsma igasuguste poolhullude eest, kes mõrtsukrežissööri fännasid ja teda süütuks politseivägivalla ohvriks peavad.

Samal ajal saame aimu 70aastase Eduardo Fernandeze üksildasest elust Montana osariigi metsade keskel, kus ta elab kunagises uhkes talus, mis kuulus mingile filmimogulile. Tüüp oli selle pärandanud Eduardole ja tolle naisele, kes talu eest aastaringi olid hoolitsenud. Eduardo naine on nüüd surnud, nagu ka politseinikust poeg, aga muidu on vanamees oma sõpradeta eluga rahul. Kuni hakkavad juhtuma imelikud asjad. Metsloomad ja linnud käituvad nagu ei peaks ja juhtub muudki, millest muidu väga kindlalt kahe jalaga maas püsiv Eduardo saab aru, et suur jama on tulekul.

Lõpukolmandik viib kaks tegevusliini kokku.

Mis siin salata, sisu ei tundunud mulle tutvustuse põhjal teab mis huvitav ja ei olnudki seda, aga see ei olnud selle raamatu suurim probleem. Juudas, kuidas üks inimene võib hädaldada! Oma koosa said graffiti-joonistajad, heavy metal, Hollywoodi rikkad, poliitikud, kes on surmanuhtluse ära kaotanud, meedia, noored (nemad eriti) – kõik nad olid süüdi selles, et Ameerika ei ole enam see, mis ta oli. Lausa naljakas hakkas.

Ma saan aru, et kõiki väärtushinnanguid, mida tegelased kuuldavale toovad, ei saa omistada kirjanikule, aga see paistis Koontzil ikka endal ka südame peal olevat. Alla käinud Los Angelese elu üle hädaldamise kõrval tundus Eduardo vegeteerimine metsatalus mõnusam lugemine. Lõpulahendus oli tavaline, aga käis küll.

Eelnev ei tähenda, et ma ei oleks “Winter Mooni” puhul lugemismõnu tundnud. Ma isegi ei tea täpselt, millest see tuleb, aga taas oli kõige parem osa see, kus veel tulevärk ei käi. Kus inimesed elavad oma tavalist elu ja kui kaanepilti poleks vaaadanud, võiks arvata, et tegemist polegi žanrikirjandusega. Millegipärast meeldib mulle üldse õudusromaanide õuduse-eelne või õudusevaba osa rohkem kui lõpud või ka tavakirjandus. Ka Kingil on kõige paremad need teosed, kus ta ei ponnista vägisi üleloomulikku õudust sisse toppida.

William Shakespeare “Ajalookroonikad I”

shakespeare Viga ei ole sinus, viga on minus, või kuidas see kuulus lause käiski.

Ja ma mõtlen seda tõsiselt. Minu jaoks oli selle umbes 700lk peene šriftiga telliskivi läbilugemine tõsine eneseületus ja korduvalt mõtlesin koolipoistele, kes saavad sõimata, et ei armasta lugemist. Õigemini ma tundsin ennast üle pika aja sellise koolipoisina.

Olen proosatekste lugenud nii kaua ja nii palju, et need lähevad mul libedamalt kui suulise kõne jälgimine. Värsivormi ja näidendiga on lugu teine. Loe nagu võõrkeelt. Läheb vaja hirmsat kontsentratsiooni, et värsivormis teksti jälgida. Muugi iga rida eraldi lahti. Punnitad mõne salmi mõtte kallal, siis äkki avastad, et oled mitu lehekülge edasi libisenud ilma et teaksid, mis vahepeal toimus. Mõnikord võtsin seepeale tagasi ja proovisin uuesti, aga tihti ei viitsinud ka.

Selles köites oli viis ajaloolist näidendit: “Kuningas John”, “Kuningas Richard Teine”, “Kuningas Henry Neljas I osa”, “Kuningas Henry Neljas II osa”, Kuningas Henry Viies”.

Ma lugesin kõik viis näidendit kohusetundlikult läbi, sest ma olen tegelikult üsna kindel, et asi on väheses praktikas. Pole lihtsalt harjunud sellises vormis teksti vastu võtma ja järelikult, kui teha seda piisavas koguses, kaob higi ja vaev ja küllap tuleb asemele nauding. Esialgu sain sellest vaid üksikute sähvatuste osaliseks, sest neid ridu oli küll, kus mõtlesin, et ohhoo, no see on küll hästi öeldud.

Kindlasti ei maksa Shakespeare`i peljata klassikukuulsuse pärast. See ei ole mingi raskepärane kirjandus. Siin on viis lugu Inglismaa kuningatest, võimupööretest, reetmistest, lahingutest ja kui mõelda noore Henry ja paksu vembumehe Falstaffi tegemistele, siis on ka lihtsalt nalja ja lõbusat jauramist. Tempo on peal, kusagil ei jää lood venima, pigem isegi vastupidi, sest näitekirjanik libiseb mõnest suurest lahingust lihtsalt üle – alles on sõjaks minemas, järgmises stseenis on möll juba möödas ja kõik kohad laipu täis.

Omaette väärtus on selle köite mahukad ees- ja järelsõnad. Arvestades kirjutamisaega, polegi need hullupööra punased ja paistavad praegugi päris harivad ja pädevad.

J. M. Coetzee “The Master of Petersburg”

coetzee Nii paljukest kui mina aru saan, on J. M. Coetzee maailmakirjanduse staar, kellel on sektsioonkapis klaasi taga nii Nobeli kui ka Bookeri preemia. LAVi ja Austraalia kirjanik ka veel, nii et miks mitte oodata esmakokkupuutest temaga veidi eksootilist ja väga head kogemust. Aga “Peterburi pealik” oli väikestviisi pettumus.

See on ajalooline romaan ühest ajaliselt lühikesest Dostojevski elu episoodist. On aasta 1869 ja kuulus kirjanik tuleb Euroopast Peterburi oma kasupoja surma pärast. Leinas ja enesesüüdistuses püüab ta lahti harutada noormehe surma lugu, suhtleb selleks (üsna intiimselt) Paveli korteriperenaisega, noormehe anarhistidest mõttekaaslastega, politseiga.

Esimene pool tuiab Dostojevski Peterburis ringi suures leinavalus. See osa raamatust mulle täitsa meeldis, sest sügavast leinast tekkiv nähtamatu klaassein Dostojevski ja ümbritseva maailma vahel oli veenev. Selle kujutamiseks peab olema hea kirjanik. Aga teine pool, kui kirjanikuhärra suhtleb Paveli eeskuju anarhist Sergei Netšajeviga, tundub üsna õõnsalt kõmisev targutamine. Ja kokku jääb raamatust halvas mõttes kammerlik, tubateatrilik tunne.

Ega ma saanudki hästi aru, miks seda lugu ajaloolise isiku kaudu jutustada oli vaja või mis selle sõnum oli.

Sarah Winman “Plekkmees”

PlekkmeesNonii.

Et “Plekkmees” oli siis eelviimane raamat raamatukogust.

Üks on veel jäänud – “Reisija” Jean-Christophe Grangé – määramata ajaks.

Küll on hea, et Ulvi selle mulle toidupoe kassasse tõi. Raamatukogu oli selleks ajaks juba kinni, esialgu 1. maini, kui miski ei muutu. Kas muutub, ei tea.

700 lehekülge suurepärast krimkat – see ikkagi on midagi. Lohutav igatahes.

Aga “Plekkmees” – ega selle kohta olegi muud öelda kui Tokarczukile toetudes nentida – kurbus on viies ürgelement. Maa, tuli, vesi, õhk ja – kurbus.

Mis kogu oma koleduses on ikkagi imeilus.

Winmani kõige kurvem raamat, kuigi kurvad on nad kõik.

“Imeliste sündmuste aasta” on kõige ilusam. “Kui jumal oli jänes” on kuskil vahepeal.

Mingis mõttes eriolukorras elame kõik. Kogu aeg. Ainult me ei. Pane seda tähele. Või siis paneme. Vahet pole.

Aga nüüd “Reisija” kallale, kuni seda jätkub.

PS Eks üht-teist ole ju oma riiulites lugemata ka.

Vilmos Kondor “Budapest noir”

budapest-noir“”Ostke Õhtulehte! Gömbös surnud!” kisendas poiss edasi, Gordonit märganud, viipas ta lehega. “Kõige värskemad uudised Õhtulehes! Peaminister on surnud! Ostke üks leht, armuline härra!”

Gordon raputas üksnes pead.

“Mul pole lehte vaja. Ma tean, et peaminister on surnud,” teatas ta ja läks edasi. “Mina kirjutangi uudiseid,” lisas ta endamisi, “kui uudised üleüldse lasevad ennast kirjutada.””

Tuttav olukord, eks ole 🙂

“Budapest noir” on üks ütlemata tore krimka. Ja seda isegi mitte mõrvaloo enda pärast, selles ei ole midagi erilist, kuigi ega tal midagi viga ka ole.

Aga missugune galerii tegelasi!

Õhtulehe kriminaalajakirjanik Zsigmond Gondor, tema kunstnikust pruut Krisztina ja muidugi Mór, pensionil arst ja kirglik moosikeetja, toimetajahärra vanaisa. Kõik need “armulised härrad” ja “armulised prouad” ning teietamised, see 1930ndate aastate Budapest kogu oma hiilguses, viletsuses ja varjudes.

PS Mõelda vaid, ka siis olid valvetoimetajad. Sandi iseloomuga peatoimetajatest rääkimata. Kuigi eks see on klišee 🙂

PPS Kui üldse millegi üle nuriseda, siis – kuhu jäi õunamoosi retsept?!

N. K. Jemisin “Obeliski värav”

obeliskivärav“Viies aastaaeg” meeldis mulle väga.

Toda “Lõhutud maa” triloogia esimest osa olin ma lugenud mullu aprillis. Vaatasin järele.

Blogi on ikka hea asi, eks ole.

“Obeliski värav” on mõnevõrra lihtsam lugemisvara, kuigi just too loo jutustamise keerulisevõitu viis oli see, mis mind “Viiendas aastaajas” nii väga paelus. Ainuüksi “Viienda aastaaja” ülesehitus on omaette kunsttükk. See on peaaegu täiuslik.

“Obeliski värav” pakub toda kild killu haaval mosaiigi ladumise mõnu tükk maad vähem. Rahu maailm on ka juba tuttav, nii et ei mingeid erilisi üllatusi. Autor oleks nagu asunud toda esimeses osas loodud maailma mõistatust lahendama, aga ei saa kuidagi järje peale.

Obeliskid ei ole üldse nii huvitavad, kui võinuks arvata.

Ja et kogu selle suure sõja põhjus on orbiidilt minema lennanud Kuu…

No aitäh. Nii lihtlabane siis?!

PS Kuigi keeduputukad (ja kirkuusad) on lahedad.