“Viies aastaaeg” meeldis mulle väga.
Toda “Lõhutud maa” triloogia esimest osa olin ma lugenud mullu aprillis. Vaatasin järele.
Blogi on ikka hea asi, eks ole.
“Obeliski värav” on mõnevõrra lihtsam lugemisvara, kuigi just too loo jutustamise keerulisevõitu viis oli see, mis mind “Viiendas aastaajas” nii väga paelus. Ainuüksi “Viienda aastaaja” ülesehitus on omaette kunsttükk. See on peaaegu täiuslik.
“Obeliski värav” pakub toda kild killu haaval mosaiigi ladumise mõnu tükk maad vähem. Rahu maailm on ka juba tuttav, nii et ei mingeid erilisi üllatusi. Autor oleks nagu asunud toda esimeses osas loodud maailma mõistatust lahendama, aga ei saa kuidagi järje peale.
Obeliskid ei ole üldse nii huvitavad, kui võinuks arvata.
Ja et kogu selle suure sõja põhjus on orbiidilt minema lennanud Kuu…
No aitäh. Nii lihtlabane siis?!
PS Kuigi keeduputukad (ja kirkuusad) on lahedad.
Kirjakoi 