Nii paljukest kui mina aru saan, on J. M. Coetzee maailmakirjanduse staar, kellel on sektsioonkapis klaasi taga nii Nobeli kui ka Bookeri preemia. LAVi ja Austraalia kirjanik ka veel, nii et miks mitte oodata esmakokkupuutest temaga veidi eksootilist ja väga head kogemust. Aga “Peterburi pealik” oli väikestviisi pettumus.
See on ajalooline romaan ühest ajaliselt lühikesest Dostojevski elu episoodist. On aasta 1869 ja kuulus kirjanik tuleb Euroopast Peterburi oma kasupoja surma pärast. Leinas ja enesesüüdistuses püüab ta lahti harutada noormehe surma lugu, suhtleb selleks (üsna intiimselt) Paveli korteriperenaisega, noormehe anarhistidest mõttekaaslastega, politseiga.
Esimene pool tuiab Dostojevski Peterburis ringi suures leinavalus. See osa raamatust mulle täitsa meeldis, sest sügavast leinast tekkiv nähtamatu klaassein Dostojevski ja ümbritseva maailma vahel oli veenev. Selle kujutamiseks peab olema hea kirjanik. Aga teine pool, kui kirjanikuhärra suhtleb Paveli eeskuju anarhist Sergei Netšajeviga, tundub üsna õõnsalt kõmisev targutamine. Ja kokku jääb raamatust halvas mõttes kammerlik, tubateatrilik tunne.
Ega ma saanudki hästi aru, miks seda lugu ajaloolise isiku kaudu jutustada oli vaja või mis selle sõnum oli.
Kirjakoi 