Frederick Pohl “The Age of the Pussyfoot”

pussyfootpiltFrederick Pohli “Gateway” on üks mu lemmikraamatuid ja kindlasti tema kõige kuulsam. Nii palju kuulsam, et vahel on tunne, nagu poleks Pohl peale juttude ja Heechee saaga romaanide midagi kirjutanud. Kindlasti pole neid minu kätte varem sattunud. “The Age of the Pussyfoot” oli mõnes mõttes “Gateway” vastand, aga ikkagi väga lahe leid.

Kipub ju olema nii, et ulmeromaanides kujutatakse üsna düstoopilist tulevikku, kasvõi sellessamas “Gateways”. Juba seetõttu on tore lugeda midagi, milles tuleviku ühiskond paistab nautivat paremat elu kui kirjutamisaegne. “The Age of the Pussyfoot” on just selline, kuigi peategelasel, 1960ndatest pärit Charles Forresteril on seal hakkamasaamisega raskusi.

Nimelt on Charles Forrester 1960ndate aastate lõpus hukkunud tuleõnnetuses, kiiresti külmutatud ja 500 aastat hiljem ellu äratatud. Ta on jalule saades üsna heas tujus, sest kindlustus ja intressid on toonud talle sajanditega peaaegu miljon dollarit ja ümberringi paistab olevat üsna rõõmuderohke maailm, mitte hädaorg. Üsna kiiresti hakkab ta põrkuma raskustele. Mitte et selguks, et maailmaga midagi väga valesti oleks, vaid ta ise ei suuda seda mõista ja sellega kohaneda. Kõige lähem kogemus, mis ma lugenud olen, oli Lemi “Tagasitulek tähtede juurest”, aga Lemi raamat oli täis paatost, mis mõistis tulevikku hukka, Pohl ei kiirusta seda tegema, kuigi temagi maailmas on päris suuri probleeme, näiteks tulnukad ja Forresteri sugused ülessulatatud, kes ei ole suutnud kohaneda ja on oma “rõõmutegijatest” ilma jäänud ja lindpriideks muutunud.

“Rõõmutegija” (joymaker) on üks lahe vidin. Ei peeta heaks tooniks hinnata ulmekaid selle järgi, kui palju kirjaniku visioonist tegelikkuseks saab. Ma ise pean sellist lähenemist samuti tobedaks, aga selle raamatu puhul ei saa sellest kuidagi mööda vaadata. Tuleviku maailmas on kõigil oma “joymaker”, mis saadab ja võtab vastu meile, on ülemaailmses võrgus, jagab õpetusi ja soovitusi kõige kohta, mida küsid, on krediitkaart ja veel sada asja. Põhimõtteliselt korralik isiklik nutitelefon+baarikapp. Forrester jääb selle kasutamisel tavaliselt hätta, umbes nii nagu mu vanaisa oleks hädas nutitelefoniga. Toriseb ja poriseb, aga ei oska õigeid küsimusi esitada ega eristada olulist ebaolulisest.

Pohl on arvestanud ka inflatsiooni ja töö iseloomu muutumisega. Kui Forrester on mõni päev uues ilmas ringi käinud ja kõigi ees eputanud, kui rikas ta on ja kuidas ta võib endale kõike lubada, saab ta teada, et see summa, mis ta arvas enesel olevat, ei annaks talle aastatki äraelamist. Aga tegelikult ei ole tal üldse raha, sest kõik kulus ülessulatamisega kaasnenud protseduuridele – ikkagi tulekahjus hukkunud keha kordategemine. Jah, utoopias tuleb tööd teha. Kuigi töö ei ole enamasti füüsiliselt koormav või üldse töö Forresteri arusaamade järgi. Näiteks tema värske naistuttav peab hindama riidehilpe – tal olevat ideaalselt klientuuri omaga sobiv maitse.

Kõigel sellel on küljes küll mingi kerge haisujuustu mekk, aga üldiselt on see hea ulmekas. Eriti see, et maailm on nagu päris. Eriti palju me seda ei näe, aga meieni jõuavad meediavilksatused, mis annavad tunde, et see on ja kihab elust.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s