Umberto Eco “Ilu ajalugu”

Kui Itaalia staarsemiootiku kõvas köites ilus “Ilu ajalugu” 2006 eesti keeles ilmus, ei jõudnud ma ära oodata, et saaks seda lugeda. Head sõbrad-kolleegid kinkisidki selle mulle, aga millegipärast jäi see esialgu riiulisse. 14 aastaks, aeg lendab.

Raamat ise oli ausalt öelda pettumus. Peatükid oli “illustreeritud” kunstiteoste reprode ja vanade tekstinäidistega. Et jutustab Eco, mida vanad kreeklased ilusaks pidasid, juures on pilt paarist skulptuurist ja näiteks iseloomulik Platoni üleskirjutus, mis selle ideaali on sõnadesse pannud. Kiidan reprode valikut, mis oli minu jaoks üsna õiges vahekorras senitundmatutest ja hästi teada kunstiteostest. Aga vanad tekstid (mis olid kurjamid sihukeses kribukirjas, et pidin neid lugemisprillide ja luubiga lugema) hakkisid autoriteksti. Peaaegu võimatu oli järge õige teksti peal hoida. Veel lollakamalt olid paigutatud pildiallkirjad. Meie kultuuriruumis peaks need minema vasakult paremale ja ülevalt alla, nagu me tekste loeme. Oleme lihtsalt harjunud niipidi lugema. Aga siin olid neja pildi allkirjad koondatud ühe lehekülje serva ja jumala suvalises järjekorras. Segadust kui palju ja ma ei näe, et see midagi juurde oleks andnud.

Tekst ise oli õpikutekst. Autor ei pea lugejaga dialoogi, ei provotseeri poolt või vastu mõtlema, vaid lihtsalt sedastab. Tulemus on igav, nagu õpik ikka. Kusjuures tundub, et raamatu kirjastajad on Eco tuntust üsna rõvedalt ära kasutanud. Kaanelt ja isegi sisututvutusest jääb mulje, et see on tema looming. Tuleb lugeda kribukirjas autoriõiguste teksti, kus on kirjas, et peatükkide tekstid on umbes pooleks Umberto Eco ja Girolamo De Michele sulest.

Tuula-Liina Varis “Tahan tunda, et elan” LR 2020 nr 10-11

Romaan novellides Soome nüüdiskirjanduse kõige paremate traditsioonide järgi, ei midagi üllatavat, aga hea ikka.

Vorm on huvitav, selline fragmentaarne. Autor jutustab kaheksa eri lugu, andes vaid nappe vihjeid, detaile, nimesid, mis loovad seosed. Mis on lugejale paras kunstükk, aga huvitav.

Sel moel kirja pandud ühe suguvõsa lugu on ühtlasi 20. sajandi Soome lugu – alguspunkt 1926. aasta, see on fikseeritud. Lõpp-punkt pannakse enam vähem seal, kuhu kolme põlvega jõuab.

Lugemise pealt tagasi lapates ja otsides, kuhu järjekordne jutustaja tolles perekonnas paigutub, jõudsin juba hakata sugupuu järele igatsema, aga siis andis autor tarviliku lõigu, mida edaspidi üle lugeda, kui aru ei saa, kes on kes.

“Tädi Estril olid Ekku ja Erika. Ekku isa oli surnud ja Erika isa kohta ei  tohtinud küsida. /…/ Onu Aarrel ja tädi Sylvial olid Ilari, Inari ja Marketta. Lahja oli ema. Temal oli Paula. /…/ Rauhal ei olnud lapsi.”

Üks ilus seos ka, asjade väärtuse ja väärtusetuse kohta 🙂

“Prügimäele viidavatest rõivahunnikutest sattus Inarile näppu tibatilluke roosast angoorast nukumüts. Tumedate riiete seas tundus, nagu oleks sellest hõõgunud ajastute tagant tulevat valgust. /…/

Kodus kukkus müts kotis sorimise ajal põrandale. Erkka tõstis selle üles.

Ah see on siis sinu pärandiosa? Miks oli tarvis seda ära päästa?

Ei tea, see on millegagi mu elus seotud.

Millega?

Ei tea. Võib-olla kõigega.”

Alice Munro “Kallis elu”

 Alice Munro on Kanada novellikirjanik, kes 2013. aastal võitis Nobeli kirjanduspreemia. “Kallis elu” ilmus aasta varem, kui Munro oli juba 80 saanud. Ta ise on vist öelnud, et see jääb ta viimaseks raamatuks ja eks see üks vanainimese raamat ongi. Mis on väga hea. Esiteks sellepärast, et ta teab, millest ta kirjutab, kui juttu on vanainimestest. Seda on lugudes tunda. Teiseks on ta teadlik elu kestnud Teise Maailmasõja eelsetest aastatest tänapäevani ja ta saab korraga kirjutada tänapäeva inimese ja näiteks 1950. aastate korraliku konservatiivse Kanada maainimese vaatepunktist. Näide: kui isa annab tütrele rihma, siis 1950. aastate kirjanik ei oleks seda ehk mainimisväärsekski pidanud, tänapäeva noor kirjanik peaks seda aga ilmselt nii skandaalseks, et selle ümber peakski kogu lugu keerlema. Munro on tänapäeva inimene – ei kiida seda heaks ega õhka tagasi “kadunud häid aegu” -, aga suudab end vaevata tagasi paigutada maailma, kus see oli “õige kasvatus”.

Aga see ei ole tegelikult peamine. Ma proovisin lugemise ajal kogu aeg enda peas teha Munro lugude kohta üldistusi, mis annaks edasi nende headuse, tuuma. Asjata, kõik jäi mannetuks, kompas ainult pinda. Lõpuks otsustasin, et kirjeldan oma emotsiooni. Viimati sain ma nii tugeva “raamatuga pähe” laksaka umbes 30 aastat tagasi kooli ajal, kui lugesin esimest korda Salingeri Franny ja Zooey Glassi lugusid. Munro novellid on tohutult head, kusjuures ei saa arugi, mis neis nii erilist on. Või miks kõik maailma kirjanikud selliseid kogu aeg ei kirjuta.

Samanta Schweblin “Nähtamatu niit” LR 2020 nr 8-9

“Ta tunneb, et on juba liiga palju aega kaotanud. Ta ei peatu külas. Ta ei vaata tagasi. Ta ei näe sojapõlde, kuivanud maapinnal kulgevaid ojaniresid, kilomeetrite viisi kariloomadeta tühje tasandikke, eeslinnu ja vabrikuid linna lähistel. Ta ei pane tähele, et tagasisõit muutub üha aeglasemaks. Et on liiga palju autosid, üha rohkem autosid, katmas asfaldi viimsetki soont. Ja et liiklus on umbes. Juba tunde halvatud, suitsuselt pulbitsev. Ta ei näe kõige tähtsamat: viimaks katkenud niiti, justkui oleks läidetud süütenöör; tardunud nuhtlus, valmis iga hetk pead tõstma.”

Too viimane lõik võtabki enam-vähem kõik kokku – aeg, mida enam ei ole, kõik on juba juhtunud, aga kui seda targasti kasutada, toda vähest, on teda ikkagi piisavalt, et mõista; katkenud sidemed, võõrandumine, lõhutud identiteet, maa ja linna äraspidine dihhotoomia – põgeneda tuleb maalt linna, mitte vastupidi, nagu meie oleme harjunud.

Psühhoanalüüsiseansina üles ehitatud loos püüavad tegelased mingis iseäralikus hämarolekus mõista, mis juhtus. Aega ei ole. Vana hea Lovecrafti võttestik töötab – tegelikkus lööb praod sisse, oht varitseb igal sammul, kuigi – tegelikult ei juhtu ju midagi. Puhkusest maal saab ühtäkki painaja, mis lõpeb elu ja surma kummalises vahetsoonis. Lugeja loob kildudest tegelikkust nagu Freud, sest täit tõde ei tea autor, küsija ega küsitletav.

PS See ei ole õudusjutt, kuigi selline mulje võis siit jääda 🙂 Ega ka hoiatusromaan. Pigem ellujäänu mälestused.

Eks toda Lessingi kvintessentsigi saa tõlgendada mitmeti.

John W. Campbell jr “Who Goes There?”

 Antarktika uurimisjaama teadlased on leidnud jääst 2 miljonit aastat seal oodanud kosmosesõiduki ja olendi. Sõiduk upub koos jääkamakaga, aga olendi otsustavad teadlased uurimise eesmärgil üles sulatada. Sellele eelnevad küll pikad vaidlused, aga uudishimu saab võitu. Pole raske arvata, et õigus oli neil, kes kartsid.

Ma ei ole ühtegi filmiversiooni – neist vähemalt teine, 1982. aasta “The Thing” on kultuslik – näinud ja ei oska hinnata, kui palju need selle 1938. aasta lühiromaaniga kattuvad, aga raamat on tõesti hea. Jube põnev. Juba üsna alguses, aga ka mitu korda hiljem paistis, et inimeste olukord on lootusetu, aga kuni viimase leheküljeni jäi lahtiseks, kes peale jääb.

Väga palju hirmutunnet andis juurde, et olend oli enamuse ajast sisuliselt nähtamatu. Ja kindlasti ka see, et inimesed ei olnud päris idioodid. Enamasti kipuvad õudukates ohtu sattuvad tegelased järsku hakkama käituma nagu kolmeaastased ning duell muutub puhtalt füüsiliseks. Siin aga tegi asja õõvastavaks just see, kuidas teadlased oma täiesti pädevate arutlustega jõudsid hirmsatele arusaamadele oma vastase tugevusest ja põnevaks, kuidas nad ajusid pingutades temast jagu saada üritasid.

Ene Hion “Julm kümnend”

“Julm kümnend” – alapealkirjaga “1940-1950 teismelise silmadega” – mis see siis õigupoolest on?

Visand? Konspekt? Lõpparve? Tõdemus, et ükski põlvkond ei tea ette, missugune rida temast alles jääb?

Ennekõike vast – pealtnägija märkmed.

Aga märkmed ei ole kunagi täielikud. Ega avalda kogu tõde.

Jah, “Julm kümnend” tekitab rohkem küsimusi, kui annab vastuseid. Viriseda võiks selle või tolle üle, mida ma teatud põhjustel siinkohal ei tee.

Vaieldamatult on autori kirjapandu erakordne nagu ka viis, kuidas ta seda teeb.

PS Alati on tiibklaveri taga või elutoa laua all peidus mõni  terane laps, kes kuuleb ja meelde jätab. Vähemalt seni, kuni ta avastatakse ja magama saadetakse 🙂

Aga ega nad kohe avasta.

 

Moritz von Kotzebue “Teekond Pärsiasse”

Eesti baltisakslane, Vene sõjaväes karjääri teinud Moritz von Kotzebue (1789-1861) elas seiklusrikka elu. Teismelisena tegi ta kaasa Krusensterni ümbermaailmareisi, 18aastasena sõdis juba Napoleoni vastu ja sai raskelt haavata. 1812 langes luureretkel vangi ja istus Prantsusmaal vangikongis 1814. aastani. 1815 ilmus 26aastase Moritzi sulest raamat “Vene sõjavang prantslaste käes”. Kui ta 1816 määrati astronoomina Pärsiasse sõitva Vene saatkonna koosseisu, oli ta seega kõigest 27aastane, aga seiklusi seljataga juba rohkem kui enamik eluaja jooksul läbi teha jõuab. Pärsia-retke reisikiri on samuti seikluslik, mitte mingi kuiv astronoomi päevik.

Pärsia kanti reisimine on praegugi eurooplase jaoks ebatavaline ja ohtlik, 200 aastat tagasi seda enam. Suur osa päevikust on kirjeldus Kaukaasia, sh Gruusia ja Armeenia läbimisest. Kaukasuse mägirahvad noore baltisakslase hinnangul kari metsikuid ja autuid röövleid, kes igal võimalusel ausatele vene sõjaväelastele liiga tegid: “Teiselpool jõge elavad armastuväärsed tšerkessid, kabardiinid jne., kes pidevalt tegelevad röövimisega. Katkust ja näljast vaevatuna otsivad nad tihti venelastega sõprust, annavad oma hea tahte märgiks pantvage, et üksmeeles elada; see kõik ei aita midagi, esimesel võimalusel röövivad nad asju ja inimesi ning rüüstavad seal, kus saavad./…/ Et neid armastusväärseid pühamehi täielikult armastama hakata, peab teadma, et nad ka omavahel pidevalt üksteist tapavad. Veritasu on nende püha kohus…”

Peaaegu olematutel teedel mägede ületamine ise oli juba paras vägitükk. Gruusia oli mõnikümmend aastat varem saanud Venemaa provintsiks. Armeenia oli toona veel Pärsia osa. Pärsiast endast ootas meie rännumees igatahes palju enamat ja paistis üsna pettunud selle väheses tsiviliseerituses ja vaesuses ning sealse elu ebamugavustes. Näiteks kui mingi kärbes on ekspeditsiooniliikmed hammustanud täpiliseks nagu rabakana munad, kirjutab Kotzebue: “See kohalik kärbes elab vaid linnas ja hammustab vaid võõraid. Pärsia linnadel on siiski oma tähelepanuväärsused, nagu näha võib!”

Kotzebue lubab raamatu alguses ainult tõtt, aga eks sellega on nagu on. Paratamatult on see suures osas segu kuulujuttudest, eelarvamustest, valestimõistmistest ja irooniast võõrapärase vastu. Aga seda lõbusam on seda raamatut lugeda.

Elena Ferrante “Lugu uuest perekonnanimest”

Et siis Napoli-romaanide sarja teine raamat, Lila ja Lenú lugu läheb edasi.

Või õieti kelle lugu siis?

Oleks justnagu Lila oma, aga samas – otsast lõpuni Lenú projektsioon. Kirjutades Lilast, kirjutab Lenú iseendast, mis kätkeb endas vastupandamatut kihku küsida, kas pole Lenú omakorda ehk hoopis autori projektsioon.

Kogu selles (näiliselt seebiooperlikus) tegelaste ja suhete virvarris (eks seegi ole üks moodus jälgi segada) ajab autor siiski mingit muud asja.

Piisab, kui meeles hoida kogu Napoli-sarja algust, käivitajat – kuuekümne kuue aastane Lila on otsustanud kaduda ja ühtlasi kustutada kõik jäljed oma elust. Lenú vihastab, paneb arvuti käima ja asub üles kirjutama iga pisimatki üksikasja neist kahest.

Mis tekitabki tolle topeltprojektsioonide (või kuidas võtta – peegelduste) jada – esiteks tekiks justnagu kaks eraldi lugu, teiseks pole Lilat Lenúta ega vastupidi, kolmandaks pole lood võrdsed, sest neid jutustab üks – tugevam.

Õigus jääb alati sellele, kellel on hääl.

Nii et mitu lugu me siis nüüd õieti saimegi?

Autor oleks end justkui kaheks jaganud, et täpsemalt uurida, üles kirjutada (luua) ja samal ajal kustutada, nagu ta on (vähemalt avalikkuse jaoks) kustutanud iseenda.

Kustutamise jõu on ta andnud aga Lenú asemel hoopis Lilale, nõrgemale.

Just Lila on see, keda valdab too iseenese kustutamise lummus – just seda sõna on autor kasutanud, aga seegi pole lihtne ega üheselt määratletav – Lilat (vaatamata lummusele) saadab pidev hirm, et inimesed – veel rohkem kui asjad – võivad oma piirjooned kaotada ja vormitult  laiali valguda.

Miski pole kindel, millestki pole kasu.

“Kui mitte miski ei saa meid päästa, ei raha, ei mehe keha, ega isegi mitte õppimine, võiksime samahästi kõik kohe hävitada,” arutleb Lenú.

Loota ei saa olla isegi mitte aja, tolle vaieldamatult osavaima kustutaja peale.

“Nüüd aga, kui meil oli seitseteist täis, ei tundunud aeg enam olevat voolavas olekus, vaid oli saanud kleepjad omadused ning keerles meie ümber nagu kollane kreem kondiitriäri segumasinas,” tõdeb Lenú.

Ka lugejal pole hetkekski vähimatki kindlust, et jutustatu on mingilgi moel tõsi. Ütleb ju autor selle otse välja, seab sõna jõu (ainsa, mis tal üldse on) kahtluse alla, paneb lugejale südamele, et too peab arvestama filtrite, viivituste, osaliste tõdede, poolvaledega.

“Sellest see raskus mõõta möödunud aega, kui mõõtevahendiks on vaid kahtlase väärtusega sõnad.”

Teisalt on võimalik, et Ferrante ei vestagi lugu sellest, mis juhtus, vaid sellest, mis oleks võinud juhtuda, kasutades toda romaanikirjanike ainukest privileegi, toorest õigust omale sobival moel lugu lõpetada, öelda viimane sõna. Schreiben macht frei 🙂

Pärast viimast punkti ei tõuse keegi püsti, ei kergita kaabut, ei lähe ära, ei jaga kaarte ümber, ei heida täringuid peekrist uuesti lauale.

Uksed ei sulgu. Peeglid ei peegelda. Kõik on ühtäkki võimalik.

Selleks sõna jõust piisab.

PS Mitte et see sõnu nüüd vähem kahtlaseks teeks. Aga kirja pandud lugu on ikkagi kirja pandud lugu 🙂 Eriti kui tal on selline tore ripplõpp.

Mann Loper “Kellest luuakse laule”

Noore Eesti naiskirjaniku fantasy aastast 2016. Kui suur keiser Yukobara sureb, leiavad loodusjõud/deemonid, et see tühistab nende ja tema vahel sõlmitud lepingu. On aeg inimestega arveid õiendada. Seda saame teada sissejuhatusest, nagu ka vihjeid, et keegi inimene, keda võidakse pidada inimkonna suureks lootuseks eesseisvas võitluses, on tegelikult nõrk ja osutub tõenäoliselt reeturiks.

Siis teeb autor meid tuttavaks nelja peategelasega – hingeloomaks hundi saanud külapoisi Yuruki, maagilised võimed omandanud erakliku külapoisi Rakio, poisiliku aadlipreili Shisame ja unengudes tulevikku nägeva aadlinooruki Sisukiga. Neli saavad kokku ja peavad asuma võitlema näiliselt lootusetut võitlust võõrvägede vastu, kes haistavad keisrita jäänud keisririigi nõrkust.

On quest, lohed, armastus, palju võitlust ja ohvreid. Samuti on läbimõeldud maailm ja taustalood, nagu heas seiklusfantasys olema peab. Selle eest kiitus.

Aga mul on ka etteheiteid. Tempo käib vahepeal üsna suvaliselt üles-alla – mõnest tähtsast sündmusest, libiseb üle, siis vajub venima.

Mõned kohad on stiililiselt totakad. “Puud piidlesid Rändurit pahuralt…” Mismoodi piidlesid, mismoodi pahuralt? Mul jookseb sellistes kohtades, kus kujundid on keeleilu, mitte sisu pärast, juhe kokku.

Natuke norin ka nimede kallal. Kui peategelasi on palju, siis on neil päris raske vahet teha, kui ühe nimi on Shisame ja teise Sisagi. Mõnda aega arvasin, et Rakio ja Yuruki on üks ja sama külapoiss. Ja ühe vanamehe nimi oli Moto. Ma ei saanud midagi parata, et pidin teda ette kujutama õliste käte ja Automi nokamütsiga.

Lugu ise oli kobe, aga sellise teksti puhul on tavaliselt halb märk, kui jääd mingite lõikude mõtte üle juurdlema. Oli peatükke, mis viisid mu raamatu maailma jäägitult sisse, aga ka selliseid, kus mul oli aega mõttes autori kallal norida. Seal oli jätnud kirjutamis-(jutustamis)osavus autori hätta. Aga eks väljendusoskus läheb paremaks kirjutades, nii et ootan järgmisi raamatuid.

Andre Norton “Witch World”

 Andre Norton (1912-2005) oli üks äge naisterahvas, kes kirjutas pika kirjanikukarjääri (u 70 aastat) joooksul hirmuäravatal hulgal tempokat seiklusulmet. Arusaamatul kombel pole eesti keeles vist ühtegi tema teost ilmunud. “Witch World” on Nortoni ühe kuulsama sarja avaraamat, mis nägi trükivalgust 1963 ja mille järgesid ning sama maailma lugusid kirjutas ta ise ja kirjutavad teised kirjanikud vist siiani. Olen varem paari Nortoni noorteulmekat lugenud ja need on jätnud hea mulje. “Witch Worldini” jõudsin tänu sellele nimekirjale: https://www.barnesandnoble.com/blog/sci-fi-fantasy/55-essential-space-operas-last-70-years/

Sisust: Teise Maailmasõja veteranil Simon Tregarthil on pärast sõda kõik viltu läinud ja raamatu algushetkel paistab olevat ainult aja küsimus, millal kohalik maffia ta ära koristab. Just siis ilmub välja tüüp, kes lubab talle pääsu teise maailma, kuhu keegi talle järele ei pääse. Mis Tregarthil üle jääb. Paralleelmaailmas satub ta kohe kokku naisterahvaga, keda kamp mehi taga ajab. Peategelane päästab naise, kes – nagu peagi selgub – on nõid. Nõiad elavad (ja valitsevad) selles pseudokeskaegses maailmas Estcarpi riigis ja suur osa ülejäänud maailmast kardab ja vihkab neid nende üleloomulike võimete pärast. Tregarth asub nõidade teenistusse ja sellest hetkest pole tal enam aega hinge tõmmata.

Vaatamata vanusele on raamat siiani hea lugemine. Üks seiklusulme headuse põhikriteeriume on kaasahaaravus. Siin oli minu jaoks tuimemaid ja paremaid osasid. Näiteks see osa, kus Simon tutvus Estcarpi eluga, oli igav, ja peategelase visiit salapärase vaenlase linna rambolikult tobe. Aga preili Loysele elasin ma millegipärast kaasa ja hilisem põgenemisoperatsioon oli igati lõbus ja hoogne. Õnneks ei ole raamat moodsa fantasy kombel tuhat lehekülge pikk ja ei suuda ka tuimemates kohtades ära väsitada. Kindlasti on see hea näide science fantasyst, žanrist, mis segab kokku science fictioni ja fantasy. Tore oli seegi, et nõiad ei olnud kõikvõimsad – maagia kasutamiseks pidi kõvasti nuputama ja tulemus ei olnud kunagi garanteeritud.