Kate Wilhelm “Where Late the Sweet Birds Sang”

wilhelmKuigi kõik riigid eitavad seda, on maailm on huku äärel – levib viljatus ja nurisünnitised, uued viirushaigused niidavad masse ja valitseb toidunappus. Üks rikas ja mõjukas klann USA-s rajab endale poolsalajase maa-aluse laboratooriumikompleksi ja asub lähenevaks apokalüpsiseks tõsiselt valmistuma. Nende lahendus inimkonna ellujäämiseks on kloonid. Klann elabki riikide kokkuvarisemise üle, kuid selle vanad liikmed avastavad et nende teismeliseks sirgunud laboris valminud koopiad ei ole päris sellised nagu nad ise. Ainult et hilja on midagi muuta. Romaani teine osa vaatleb põlvkond hiljem ühe teistsuguse kloon-naise ja kogukonna konflikti ning kolmas on tema loomulikul teel sündinud isepäise poja lugu.

Mul on raske seda raamatut hinnata. See on kirjutatud nagu üks hea ja sisukas ulmeklassika, aga probleem, mille kirjanik on lahata võtnud, on segane ja kirjaniku seisukoht jääb ebaveenvaks. Wilhelmi teooria paistab olevat, et kloonid, kelle vahel on mingitlaadi telepaatiline side, ei kannata seepärast individualiste ja lausa vajavad kogukondlikku elu. Sealt edasi jõuab ta tõdemuseni, et ainult tõelised isepäised üksiklased suudavad olla loovad, koosolemise vajadus loob aga karjamentaliteedi ja viib allakäiguni. Või midagi sellist. Esimene osa oli väga hea ja teema paljulubav, aga need teooriad, millele ta oma edasise loo on rajanud, ei veena mind kuidagipidi ja mul on raske seda vastu võtta – ei usu. Romaan sai 1976 Hugo. Võib-olla võeti seda tol ajal mingi totalitarismi-kriitikana.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s